dase, kuigi millegipärast segase mulje. Teadet lahkuminekust kuulas ta peaaegu hirmunult.
«Sina üksi oled mul veel nüüd,» lisas Raskolnikov juurde. «Lähme koos… Ma tulin sinu juurde. Me oleme koos ära neetud ja läheme ka koos!»
Raskolnikovi silmad välkusid. «Nagu poole aruga!» mõtles Sonja omakorda.
«Kuhu minna?» küsis ta hirmul ja astus tahtmatult sammu tagasi.
«Kust mina seda tean, kuhu? Tean ainult, et mööda ühist teed, tean kindlasti, – see on kõik. Ühine eesmärk!»
Sonja vaatas talle otsa ega saanud millestki aru. Ta mõistis ainuüksi, et Raskolnikov on lõpmata õnnetu.
«Ükski neist ei mõista sind, kui sa neile räägiksid,» jätkas Raskolnikov, «aga mina mõistsin. Ma vajan sind, seepärast tulingi sinu juurde.»
«Ma ei mõista…» sosistas Sonja.
«Pärast mõistad. Kas ei teinud sina sedasama. Sa astusid juba üle… suutsid üle astuda. Sa tõstsid käe iseenda vastu, hävitasid elu… oma elu (see on ükskõik!). Sa oleksid võinud elada hinge ja mõistusega, aga lõpetad Heinaturul… Kuid sa ei suuda välja kannatada, ja kui sa üksi jääd, siis lähed hulluks nagu minagi. Sa oled praegugi nagu arutu; tähendab, me peame koos minema ühte teed! Lähme!»
«Milleks? Milleks see kõik?» rääkis Sonja, keda mehe sõnad imelikult ja tormiliselt erutasid.
«Milleks? Selleks, et nõnda see jääda ei või – vaat milleks! Peab ju ometi lõpuks tõsiselt ja otsekoheselt arutama, mitte aga lapse moodi nutma ja karjuma, et jumal ei luba! Noh, mis saab siis, kui sind ehk homme tõepoolest haigemajja viiakse? Ka see tiisikushaige pole täie mõistuse juures, sureb varsti, aga lapsed? Kas ei lähe Poljake hukka? Kas tõesti pole sa siin tänavanurkadel lapsi näinud, keda emad saadavad almuseid paluma? Ma kuulasin järele, kus ja missugustes tingimustes need emad elavad. Seal ei või lapsed lasteks jääda. Seal on juba seitsmeaastane liiderlik ja varas. Aga laste kohta ütles ju Kristus: «Laske lapsukesed minu juurde tulla.» Tema käskis neid austada ja armastada, nemad on tulevane inimsugu…»
«Mis siis teha?» kordas Sonja hüsteeriliselt nuttes ja käsi murdes.
312
