nõud tarvitusele olen võtnud. Põgeneb kuhugi kodumaa pärapõrgusse või? Aga seal elavad ju ainult maamatsid, tõelised maamatsid, kanepirüülised, venelased; kuid praeguse aja arenenud inimene läheb ennem vangitorni, kui et ta elaks niisuguste välismaalastega, nagu on seda meie maamatsikesed, hahaa! Ent see on kõik lollus ja väline kest! Mis tähendab: põgeneb ära? Vormiliselt, peaasi pole selles; mitte ainult sellepärast ei põgene ta mu käest, et kuhugi ei oleks põgeneda: ta ei põgene psühholoogiliselt, hahaa! Missugune väljend! Loodusseaduse tõttu ei põgene ta, kuigi oleks koht, kuhu põgeneda. Olete liblikat küünla ümber näinud? Noh, tema keerleb aina minu, aina minu kui küünla ümber; vabadus ei ole enam armas, hakkab arutama, mõtlema, mässib enda sisse, ümberringi mässib enda sisse nagu võrku, erutub kas või surnuks!… Veel enam: ise valmistab mulle mingisuguse matemaatilise asjakese, midagi kaks korda kahe sarnast, – ainult anna talle küllalt pikk vaheaeg… Ja aina keerleb teine minu ümber, lühendades ja aina lühendades raadiust, ning – napsti! lendab mulle otseteed suhu ja ma neelan ta alla, aga see on juba väga meeldiv, väga mõnus, hahahaa! Teie ei usu?»
Raskolnikov ei vastanud, ta istus kahvatuna ja liikumatuna, vahtides kogu aeg pingsalt Porfiri Petrovitšile otsa.
«Hea õppetund!» mõtles ta külmenedes. «See pole isegi enam kass hiirega, nagu oli eile. Ka oma jõudu ei hakka ta kasutult näitama ja ütleb mulle ette: ta on selleks liiga tark… Siin on teine eesmärk, aga missugune? Ah, lollus, kas tead, hirmutad mind ja tarvitad kavalust! Tõendusi ei ole sul ja pole olemas ka seda eilset inimest! Tahad ainult aru segi ajada, ärritada tahad mind enneaegu ja niisuguses seisukorras kinni napsata, kuid eksid, sõber, kukud sisse, kukud sisse! Aga milleks, milleks mulle sel määral ette öelda?… Arvestab ta õige minu haigeid närve või?… Ei, sõber, eksid, kukud sisse, olgugi et midagi oled ette valmistanud!… Noh, eks vaatame, mis sa oled seal valmis sepitsenud…»
Ja ta võttis kogu oma jõu kokku, valmistades end ette hirmsale ja tundmatule katastroofile. Ajuti oli tal tahtmine siinsamas Porfiri Petrovitši kallale karata ja teda ära kägistada. Juba siia sisse astudes kartis ta seda oma viha. Ta tundis, et huuled on ära kuivanud, süda peksab, vaht tardub huulil. Kuid ikkagi otsustas ta vaikida
323