teda kindlasti mingi hädaoht. Äkki tundis ta südames peaaegu rõõmu: ta tahtis võimalikult ruttu Katerina Ivanovna juurde minna. Matusele oli ta muidugi hiljaks jäänud, kuid peielauda jõuab ta veel, ja seal näeb ta peagi Sonjat.
Ta seisatas, jäi mõttesse ja haiglane naeratus tungis huulile.
«Täna, täna!» kordas ta endamisi. «Jah, veel täna! Nõnda peab see olema…»
Ta tahtis just ust avama hakata, kui see ise avanes. Värisema lüües kargas Raskolnikov tagasi. Uks avanes pikkamisi ja vaikselt ning äkki ilmus kuju – eilse mehe kuju nagu maa alt.
Mees peatus lävel, vaatas vaikides Raskolnikovile otsa ja astus sisse. Ta oli just samasugune nagu eilegi, samasugune kuju, niisamuti riides, kuid näos ja pilgus oli sündinud sügav muutus: ta vaatas nüüd nukrana ja ohkas sügavasti, kui oli pisut seisnud. Puudus ainult, et ta oleks käe vastu põske surunud ja pea viltu kallutanud, siis oleks ta täiesti eide moodi olnud.
«Mis teil vaja on?» küsis näost surnukahvatuks muutunud Raskolnikov.
Mees vaikis ja kummardas tema ees äkki peaaegu maani. Vähemalt puudutas ta parema käe sõrmega põrandat.
«Mis te teete?» hüüdis Raskolnikov.
«Olen süüdi,» lausus mees tasakesi.
«Milles?»
«Kurjades mõtetes.»
Mõlemad vaatasid teineteise otsa.
«Südametunnistus hakkas vaevama. Kui teie tookord arvasite heaks tulla, võib-olla purjus peaga, ja hakkasite kojamehi jaoskonda kutsuma ning küsisite vere kohta, hakkas mul süda valutama, et teid lasti minna ja et peeti joobnuks. Süda valutas nii, et kadus uni. Ja aadressi meeles pidades käisime eile siin ning küsisime…»
«Kes käis?» küsis Raskolnikov vahele, kel hakkas silmapilk kõik meelde tulema.
«Mina, tähendab, tegin teile ülekohut.»
«Siis teie olete sellest majast?»
«Mina olin ju sealsamas, seisin ühes nendega väravas, või olete unustanud? Meil on seal ju käsitöögi, juba ammusest ajast. Kasukaõmblejad oleme, linnakodanike
338
