laud tuleb pidulik, et on kutsutud peaaegu kõik elanikud, isegi need, kes kadunule võõrad, et on kutsutud isegi Andrei Semjonovitš Lebezjatnikov, olgugi et ta varemini Katerina Ivanovnaga oli riielnud, ja lõpuks, et isegi tema, Pjotr Petrovitš, pole mitte ainult kutsutud, vaid et teda oodatakse suure kärsitusega, sest ta on kõigi elanikkude seas peaaegu kõige tähtsam külaline. Ka teda ennast, Amalia Ivanovnat, oli suure auga kutsutud, hoolimata kõigist endistest pahandustest, mispärast ta praegu siin toimetab ja perenaist mängibki, tundes sellest peaaegu naudingut; pealegi olid tal seljas pidulikud leinarõivad – sootuks uued, siidist, aina kahises teine, ning uhkustas sellega. Kõik need faktid ja teated äratasid Pjotr Petrovitšis mõtteid ja ta läks pisut mõtlikult oma tuppa, see tähendab, Andrei Semjonovitš Lebezjatnikovi tuppa. Asi oli nimelt selles, et ta muuseas sai kuulda – ka Raskolnikov on kutsutud võõraste seas.
Andrei Semjonovitš istus millegipärast kogu selle hommiku kodus. Selle härraga tekkisid Pjotr Petrovitšil mingisugused imelikud, siiski osalt ka loomulikud vahekorrad: Pjotr Petrovitš põlgas ja vihkas teda peaaegu samast päevast saadik, kui ta tema juurde elama asus, vihkas isegi ülearu, kuid ühes sellega oleks ta teda nagu pisut ka peljanud. Peterburi sõites peatus ta tema juures mitte ainult oma suurest kokkuhoidlikkusest, kuigi ehk see oli peapõhjuseks, vaid oli veel teine põhjus olemas. Juba provintsis kuulis ta Andrei Semjonovitšist, oma endisest hoolealusest, kui ühest kõige eesrindlikumast noorest progressistist ja kes pealegi mängivat veel suurt osa mõnesugustes huvitavates ja muinasjutulistes ringides. See üllatas Pjotr Petrovitšit. Needsamad vägevad, kõiketeadvad, kõikipõlgavad ja kõikisüüdistavad ringid peletasidki Pjotr Petrovitšit juba ammugi mingisuguse iseäraliku hirmuga, mis oli siiski väga ebamäärane. Muidugi, tema ise, pealegi veel provintsis, ei võinud midagi sellesarnast, isegi ligilähedastki ette kujutada. Ta oli kuulnud, nagu paljudki teised, et on olemas, eriti just Peterburis, mingisugused progressistid, nihilistid, süüdistajad jne.; kuid nagu paljudki teised, liialdas ja moonutas ta nende sõnade ja nimetuste mõtte kuni lolluseni. Kõige rohkem kartis ta juba mõnda aastat just süüdistamist ja see oli tema alatise ja liialdatud rahutuse peapõhjuseks, iseäranis kui ta mõtles oma tegevust Peterburi üle tuua. Selles suhtes oli ta, nagu öeldakse, ära hirmutatud, nagu on
343
