seks jätta; Andrei Semjonovitš aga mõtles omakorda kibedusega Pjotr Petrovitšist, et sel võib-olla võiks tõepoolest niisugune arvamus tema kohta tekkida; pealegi on tal ehk veel hea meel, et leiab juhuse oma noort sõpra laualolevate rahapakkidega kõditada ja õrritada, meelde tuletades temale ta tühisust ja neid kahte lahutavat oletatavat vahet.
Andrei Semjonovitš leidis oma kaasüürilise täna erakordselt ärritatuna ja tähelepanematuna, hoolimata sellest, et tema, korteri peremees, tõttas talle oma armastatud kõneainet, uue, erilise «kommuuni» asutamist arendama. Lühikesed vastuväited ja märkused, mis Pjotr Petrovitši huulilt lipsasid arvelaua lõgina vahel, hõõgusid kõige selgemast ja meelega ebaviisakast pilkest. Kuid «humaanne» Andrei Semjonovitš seletas Pjotr Petrovitši meeleolu eilsest Dunjaga lahkuminekust saadud muljega ja tal tõusis palav soov juttu sellele teemale viia: selles mõttes oli tal midagi progressiivset ja propagandalist öelda, mis oleks võinud tema auväärset sõpra lohutada ja «kahtlemata» tema edaspidisele arenemisele kasu tuua.
«Mis matuselauda seal korraldatakse… selle lese juures?» küsis äkki Pjotr Petrovitš, katkestades Andrei Semjonovitši jutu kõige huvitavamal kohal.
«Nagu te ise ei teaks; alles eile rääkisin teiega sellel teemal ja arendasin mõtet kõigi nende kommete kohta… Ta ju kutsus teid ennastki, ma kuulsin. Teie eile rääkisite ise temaga…»
«Mitte kuidagi ei oodanud ma, et see puupaljas lollpea kulutab matusesöögiks kogu raha, mille ta teiselt lollpealt… Raskolnikovilt sai. Isegi imestasin praegu sealt läbi tulles: ettevalmistused, nii et las aga olla, kallid viinad!… Palju inimesi kutsutud, – kurat seda teab!» jätkas Pjotr Petrovitš pärides ja nagu mingisuguse eesmärgiga vestlust sellele teemale juhtides. «Mis? Te ütlete, et ka mind kutsuti?» lisas ta äkki pead tõstes juurde. «Millal see oli? Ei mäleta. Muide, ma ei lähe. Mis ma seal peaksin tegema? Eile rääkisin talle möödaminnes võimalusest – saada puupalja ametniku lesena ühekordseks toetusrahaks aastase palga. Ega ta ometi sellepärast mind kutsu? Hehehee!»
«Ka mina ei kavatse minna,» ütles Lebezjatnikov.
«Aga muidugi! Oma käega peksite läbi. Mõistagi, et häbi, hehehee!»
346
