Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/357

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

veel päris kadunud, mul on hea meel… Näete: sain südame pealt ära öelda.»

«Selleks, et ma ei taha teie kodanlikus abielus sarvi kanda ja võõraid lapsi kasvatada, selleks vajan seda seaduslikku abielu,» ütles Lužin, et midagi vastata. Ta oli praegu millegagi eriliselt ametis ja mõttes.

«Lapsi? Teie puudutasite lapsi?» võpatas Andrei Semjonovitš sõjahobuna, kes kuuleb lahingusarve. «Olen nõus, lapsed on ühiskondlik küsimus, esmajärguline, kuid laste küsimus lahendatakse teisiti. Mõned isegi eitavad lapsi täiesti, nagu iga teistki vihjet perekonna poole. Lastest räägime hiljemini, nüüd aga võtame sarved käsile! Pean teile tunnistama, see on minu nõrk külg. See halb, husaarlik Puškini ütlus on tulevase ühiskonna leksikonis mõttetu. Jah, ja mis on need sarved? Oo, missugune eksitus! Mis sarved? Milleks sarved? Kui rumal! Otse ümberpöördult: kodanlikus abielus ei olegi neid olemas! Sarved on igasuguse seadusliku abielu loomulik tulemus, nii-öelda tema parandus, protest, nii et nad selles mõttes pole isegi alandavad. Ja kui mina kunagi – oletades mõttetust – seaduslikku abiellu astun, siis tahan ma teie är-raneetud sarvede üle rõõmu tunda; mina ütlen siis oma naisele: «Mu sõber, siiamaani ainult armastasin sind, nüüd aga austan ma sind, sest sina oskasid protestida!» Te naerate?! Seda teete sellepärast, et teie pole suuteline end eelarvamuste kütkest lahti rebima! Pagan võtku, ma ju mõistan, milles just see halbus peitub, kui petetakse seaduslikus abielus: kuid see on ju ainult alatu fakti alatu tagajärg, kus on alandatud üks kui teine. Kui aga hakatakse sarvi avalikult panema nagu kodanlikus abielus, siis pole neid enam olemaski, nad pole mõeldavadki ja nad kaotavad sarvede nimetusegi. Otse ümberpöördult, teie naine tõendab teile seega ainult, kuidas ta teid austab, pidades teid võimetuks tema õnne takistama ja niivõrd arenenuks, et te temale uue mehe pärast ei hakka kätte maksma. Pagan võtku, mina unistasin mõnikord sellest, et kui mind mehele pandaks, ptüi!, kui mina naise võtaksin (kas kodanlikult või seaduslikult, ükskõik), siis tooksin ma vististi ise naisele armukese, kui tema teda pikema aja jooksul endale ei soeta. «Mu sõber,» ütleksin talle, «mina armastan sind, kuid peale selle sooviksin, et sa mind austaksid – nõnda!» Eks ole nii, räägin ma ju õigust?»

Pjotr Petrovitš kihistas kuulates naeru, kuid ilma eri-


357