Tal oli hea süda! Ja mõnikord oli temast nii kahju! Istub teine mõnikord nurgas ja vahib mind, ning hakkab teisest nii kahju, et tahaks teise vastu õrn olla, aga siis mõtled jällegi endamisi: «Hellitad teda, aga ta joob enda uuesti täis,» ainult karmusega oli vähegi võimalik teda tagasi hoida.»
«Jah, juhtus, et teda kisti juustest, seda ikka juhtus,» möirgas jällegi moonamuretseja ja kallas endasse veel klaasi viina.
«Mõned lollpead vajavad mitte ainult juustest tutistamist, vaid ka ahjuluuda. Ma ei räägi praegu kadunust!» vastas Katerina Ivanovna moonamuretsejale teravalt.
Punased laigud lõid tema palgeil ikka rohkem ja rohkem helendama, ta rind tõusis ja vajus. Veel natukene, ja ta oleks peaaegu enesevalitsemise kaotanud. Paljud kihistasid naerda, paljudele oli see nähtavasti meeltmööda. Moonamuretsejat hakati tagant müksama ning temale midagi kõrva sosistama. Neid taheti nähtavasti tülli ajada.
«Aga lubage küsida, mille kohta teie seda,» alustas moonamuretseja lällutades, «see on, kelle… suursuguse kohta… suvatsesite praegu… Aga, siiski, pole vaja! Lollus! Lesk! Leseke! Anna andeks… Lõpetatud!» Ja ta võttis jällegi viina.
Raskolnikov istus ja kuulas vaikides ning vastikusega. Sõi ainult viisakuse pärast, puudutas palakesi, mida Katerina Ivanovna talle kogu aeg taldrikule ladus, ja sedagi ainult, et teda mitte solvata. Ta silmitses hoolega Sonjat. Kuid Sonja muutus ikka rahutumaks ja murelikumaks; ka tema tundis ette, et peied rahulikult ei lõpe, ja pidas hirmuga Katerina Ivanovna kasvavat ärritust silmas. Tal oli muuseas ka teada, et peapõhjuseks, miks need kaks sissesõitnud naisterahvast Katerina Ivanovna kutsega nii põlglikult ümber käisid, oli tema, Sonja. Ta kuulis Amalia Ivanovnalt endalt, et ema pidanud kutset isegi solvavaks ja esitanud küsimuse: «Kuidas võiks ta oma tütre selle tüdrukuga kõrvuti istuma panna?» Sonja tundis, et Katerina Ivanovna on sellest kuidagi kuulda saanud, ja ta teadis, et tema, Sonja solvamine tähendas Katerina Ivanovnale palju rohkem kui tema enese, tema laste või tema isa solvamine, ühe sõnaga – Sonja solvamine oli verine solvamine ja mõistagi Katerina Ivanovna ei leidnud nüüd enne rahu, «kuni ta neile sabalohistajaile oli tões-
366
