Tõepoolest, läbi rahvahulga puges politseinik. Kuid samal ajal lähenes ka keegi umbes viiekümneaastane mundris ja sinelis härra, soliidne ametnik, aumärk kaelas (viimane meeldis Katerina Ivanovnale iseäranis ja mõjus ka politseinikusse), ja andis vaikides Katerina Ivanovnale kolmerublase rohelise paberraha. Tema näos avaldus tõsine kaastunne. Katerina Ivanovna võttis raha vastu ja kummardas viisakalt, isegi viisipäraselt.
«Tänan teid, armuline härra,» lausus ta kõrgilt. «Põhjused, mis meid sundisid… Poljake, võta raha. Näed, leidub ka suursuguseid ja suuremeelseid inimesi, kes kohe valmis on mõisniku lesele hädas appi astuma. Armuline härra, teie näete siin suursuguseid vaeslapsi, võib isegi öelda, kõige aristokraatsemate tutvustega… Aga see kindralike istus lauas ja sõi metspüüd… põrutas jalga vastu põrandat, miks ma teda tülitasin… «Teie ekstsellents,» ütlesin ma, «kaitske vaeslapsi, kuna te ju õndsat Semjon Zahharovitši väga hästi tundsite ja kuna kõige alatum lontrus tema lihast tütart isa surmapäeval laimas…» Jällegi see soldat! Kaitske!» hüüdis ta ametnikule. «Mis see soldat minu juurde ronib? Meštšanskajalt põgenesime juba ühe eest siia… noh, mis on sinul asja, lollpea?»
«Sest et tänaval on keelatud. Ärge rikkuge korda!»
«Teie ise olete korrarikkujad! Mul on samasugune õigus kui leierkastimehel, mis on sinul asja?»
«Leierkasti kohta peab luba olema, aga teie juba ise oma käitumisega meelitate rahvast kokku. Kus te elate?»
«Kuidas luba?» karjus Katerina Ivanovna. «Täna matsin oma mehe maha, mis luba siin vaja?»
«Armuline proua, armuline proua, rahustuge,» tahtis ametnik rääkida, «lähme, ma saadan teid… Siin rahva seas pole viisakas… te pole terve…»
«Armuline härra, armuline härra, teie ei tea midagi,» hüüdis Katerina Ivanovna. «Me läheme Nevskile… Sonja, Sonja! Kus ta siis on? Ka nutab! Mis teil kõigil ometi on?… Kolja, Leena, kuhu te lähete?» karjatas ta äkki hirmunult. «Oh neid rumalaid lapsi! Kolja, Leena, kuhu nad ometi?»
Juhtus nõnda, et Kolja ja Leena, keda rahvahulk ja hullumeelne ema kuni viimse võimaluseni olid ära hirmutanud, politseinikku nähes, kes neid tahtis kuhugi viia, nagu kokkuräägitult teineteise kätest kinni võtsid ja
410
