ei teagi seda?» jätkas Porfiri Petrovitš tuba vaadeldes. «Käisin sellessamas toas. Astusin siit mööda nagu tänagi. Mõtlesin – lähen õige teisele külla. Tulin, aga toauks oli pärani lahti; vaatasin ringi, ootasin, isegi teie teenijale ei öelnud – läksin jällegi. Te ust kinni ei panegi?»
Raskolnikovi nägu süngestus ikka enam ja enam. Porfiri oleks just nagu tema mõtteid aimanud.
«Tulin asja seletama, kallis Rodion Romanõtš, asja seletama! Pean ja olen kohustatud teile seletust andma,» jätkas ta naeratades ja lõi isegi peopesaga Raskolnikovile tasakesi põlvele. Kuid peaaegu samal silmapilgul omandas tema nägu tõsise ja mureliku ilme; Raskolnikovi imestuseks oleks selles isegi nagu kurbuse varjund tekkinud. Ta polnud Porfiril kunagi sellist nägu näinud ja ta oli seetõttu väga üllatatud. «Viimasel korral oli meie vahel imelik stseen, Rodion Romanõtš. Minugipärast, ka meie esimesel kohtumisel oli meie vahel imelik stseen; kuid siis… Noh, nüüd läheb juba kõik ühe peale välja! Teate mis: ma võib-olla olen teie ees väga süüdi, tunnen seda. Sest kuidas me ometi lahkusime, mäletate: teil laulavad närvid ja põlved värisevad ja ka minul laulavad närvid ja värisevad põlved. Ja teate, tookord ei sündinud see meie vahel korralikultki, džentelmenlikultki. Aga meie oleme ju ometi džentelmenid, see tähendab, igatahes kõigepealt džentelmenid, seda peab mõistma. Te ju mäletate, milleni meil läks… see polnud enam isegi viisakas…»
«Mis ta ometi… kelleks ta mind peab?» küsis Raskolnikov imestudes endamisi, tõstis pea ja vaatas Porfirile suuril silmil otsa.
«Ma tulin otsusele, et meil on nüüd parem otsekoheselt talitada,» jätkas Porfiri Petrovitš, pööras pea pisut kõrvale ja lõi silmad maha, nagu ei tahaks ta oma endist ohvrit enam pilguga tülitada ja nagu mõtleks ta oma endisist võtteist ja nükkeist loobuda. «Jah, niisugused kahtlused ja stseenid ei või kaua kesta. Seekord lahendas meie vahekorra Mikolka, vastasel korral aga kes teab, millega see oleks lõppenud. See neetud kodanik istus mul tookord vaheseina taga – võite seda enesele ette kujutada? Muidugi, seda te teate juba; ka minule on teada, et ta pärast teie juures käis; kuid seda, mida te tol korral oletasite, ei olnud siis; mitte kellelegi ei saatnud ma siis järele ja mitte mingisuguseid korraldusi polnud ma teinud. Küsite, miks ma seda ei teinud? Kuidas
426
