Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/428

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sest silmapilgust saadik ei meeldi, sest tõepoolest, mille pärast peaksin meeldima? Aga mõelge kuidas tahate, ometi soovin praegu omalt poolt igasuguste abinõudega saadud muljet tasandada ja tõendada, et olen inimene, kel on süda ja südametunnistus. Räägin otsekoheselt.»

Porfiri Petrovitš peatus auväärselt. Raskolnikov tundis mingisuguse uue hirmu juurdevoolu. Mõte, et Porfiri võiks teda süütuks pidada, hakkas teda äkki hirmutama.

«Vaevalt on tarvis kõike järgemööda jutustada, kuidas see siis äkki algas,» jätkas Porfiri Petrovitš, «arvan, et see oleks isegi ülearune. Ja vaevalt suudaksingi seda. Sest kuidas küll seda põhjalikult seletada? Esiteks hakkasid kuulujutud liikuma. Sellest rääkida, missugused need kuulujutud olid, kellelt ja millal nad tulid… ja mis põhjusel viimaks teieni jõuti – ka sellest kõnelda, ma arvan, on üleliigne. Minul isiklikult algas see juhusest, mis oleks olla võinud, kuid mis oleks ka võinud olematuks jääda – missugusest? Hm! Ma arvan, ka sellest on asjatu rääkida. See kõik, kuulujutud ja juhused, koondus minul ainsaks mõtteks. Tunnistan otsekoheselt, sest kui juba tunnistada, siis kõik – mina olin siis esimene, kes teie peale sattus. Need vanaeide märkused seal asjadel, noh, need on, ütleme, lollus, ja ka kõik muu, kõik muu – ka see on kõik lollus. Niisuguseid asju võib sadakond tükki üles lugeda. Juhuslikult sain ma samal ajal ka kuni viimase peensuseni teada sellest stseenist seal jaoskonnas, ja mitte et möödaminnes, vaid eriliselt, põhjalikult vestjalt, kes ilma enesele aru andmata imestamisväärselt selle asjaga hakkama sai. See kõik juhtis ühele, aina ühele välja, Rodion Romanõtš, kullake! Noh, kuidas oleks siis võimalik, et tähelepanu ei koonduks ühe teatud asja peale? Sajast kodujänesest ei saa kunagi hobust, sajast kahtlusest ei tõuse kunagi tõestust, nõnda lausub ju üks inglise vanasõna, aga see on ju nii ainult mõistusega, kuid eks katsuge kirgedega, katsuge kirgedega toime saada, sest ka uurija on ju inimene. Siinsamas tuli mul meelde ka teie artikkel, mis ajakirjas ilmus, mäletate, rääkisime temast veel esimesel kohtumisel põhjalikult. Seekord ma irvitasin, kuid ainult selleks, et teid kaugemale meelitada. Kordan, te olite kannatamatu ja haige, Rodion Romanõtš. Et te julge, uhke ja tõsine olete ning… et teie olete tundlik inimene, väga tundlik, seda kõike teadsin juba ammugi. Minule on kõik need tunded tuttavad ja ka teie artiklit lugesin kui tuttavat. See artik-


428