mitte kopika korjamine, vaid kogu see toon. See on ju pärastise abielu toon, ennustus… Ja mis see ema küll prassib? Millega ta õige Peterburi ilmub? Kolme hõberublatükiga või kahe «piletikesega», nagu räägib see… vanaeit… hm! Millest ta siis pärastpoole loodab Peterburis elada? Mingisugustel põhjustel on ta juba jõudnud aimata, et tal pole enam võimalik Dunjaga kokku jääda, kui see mehele läheb, isegi mitte esialgu! See armas inimene, väimeespoeg nimelt, on siin asjade tõsise seisukorra kuidagi välja lobisenud, andes end tunda, kuigi ema mõlema käega püüab tagasi tõrjuda: «Ma ise loobun.» Mille peale ta siis loodab? Saja kahekümne rublase pajuki peale, millest Afanassi Ivanovitš oma võla maha arvab? Hakkab pearätikuid heegeldama, käisepealseid välja õmblema, oma vanu silmi rikkuma? Kuid ma tean, et pearätikud lisavad aastas saja kahekümnele ainult kakskümmend juurde. Tähendab, ikkagi loodavad härra Lužini õilsate tundmuste peale: «Ise teeb nii-öelda ettepaneku, ise palub.» Võta näpust! Nõnda on nende Schilleri ilusate hingedega alati: kuni viimse silmapilguni ehivad nad inimest paabulinnusulgedega, viimse silmapilguni loodavad head, mitte kurja; ja olgugi et asja teist külge ette tunnevad, ometi ei lausu nad endale varem mingi hinna eest seda tõsist sõna; ainult juba sellest mõeldeski kisub neil süda kokku; mõlema käega tõrjuvad tõtt eemale, just selle silmapilguni, kus see kenasti ehitud inimene oma käega neil nina väänab. Huvitav, kas härra Lužinil on aumärke? Vean selle peale kihla, et Anna on tal nööpaugus ja et ta kannab seda podrätsikute ja kaupmeeste juures lõunal käies. Võib-olla kannab pulmapäevalgi! Muide, kurat võtku teda!…»
«Noh… olgu emaga kuidas on, jumal temaga, tema on juba kord niisugune, kuid Dunja, mis on temaga? Dunjake, mu armas, ma tunnen ju teid! Te käisite juba kahekümnendat, kui me teineteist viimati nägime; teie iseloomust sain ma juba siis aru. Ema kirjutab, et «Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada». Seda ma teadsin. Ma teadsin seda juba kaks ja pool aastat tagasi. Sellest ajast peale olen kaks ja pool aastat mõelnud sellele, et «Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada». Kui ta juba härra Svidrigailovit ühes kõigi tagajärgedega suudab taluda, siis, tähendab, suudab ta tõepoolest nii mõndagi. Ja nüüd arvasid nad korraga, et ta suudab välja kannatada ka härra Lužinit, kes arendab vaesusest
43
