Endalegi hakkab pärast meeldima. Teile on praegu ainult õhku vaja, õhku, õhku!»
Raskolnikov isegi võpatas.
«Aga kes teie siis olete,» karjus ta, «mis prohvet teie olete? Missuguselt üleva rahu kõrguselt avaldate mulle need ülitargutavad ennustused?»
«Kes olen mina? Ma olen arenemise lõpetanud inimene, muud mitte midagi. Inimene, kel on ehk tunne ja kaastunnegi, kes võib-olla pisut teabki, kuid kes on ometi arenemise täiesti lõpetanud inimene. Teiega on teine lugu, jumal on teile elu valmistanud (aga kes teab, võimalik, et ka teie juures kaob kõik suitsuna ega tule midagi). Noh, mis siis, et teistsuguste inimeste kilda lähete? Mitte mugavusest ei peaks kahju olema, vähemalt teil mitte, teie südamega! Mis siis, et teid võib-olla ei näe keegi kaua aega? Mitte ajas pole küsimus, vaid teis endas. Saage päikeseks ja teid näevad kõik. Päike peab kõigepealt päike olema. Miks te jällegi naeratate; et ma olen niisugune Schiller? Ja vean kihla, teie oletate, et mina püüan teid praegu meelitada! Aga mis siis, võimalik, et ma tõepoolest püüan meelitada, hehehee! Teie, Rodion Romanõtš, palja sõna peale ärge uskugegi, ning, minugipärast, ärge uskuge kunagi täiesti, – see on juba minu viis, olen nõus; ainult niipalju lisan juurde: kuivõrd alatu või kuivõrd aus inimene mina olen, seda võite nähtavasti isegi otsustada!»
«Millal mõtlete mu areteerida?»
«Poolteist või ka kaks päeva võiksin lasta teid veel jalutada. Mõelge järele, kullake, paluge jumalat. Kasulikum on, jumala eest, kasulikum.»
«Aga mis siis, kui ma ära põgenen?» küsis Raskolnikov kuidagi imelikult naeratades.
«Ei, ei põgene. Harimatu inimene, moodne lahkusuline – võõra mõtte sulane – põgeneb, sest temale näita ainult sõrmeotsa, nagu mitšman Dõrkale, ja tema usub kogu oma eluaeg ükskõik mida. Aga teie ju oma teooriat enam ei usu, millega te siis põgenete? Ja mis oleks teil põgenemisest? Põgenemisel on jälk ja raske, teile on aga kõigepealt elu vaja ja kindlaksmääratud seisukorda, vastavat õhku, noh, kuid kas on seal teil õhku? Põgenete, aga tulete ise tagasi. Ilma meieta te läbi ei saa. Pistaksin teid aga vanglasse, noh, istute kuu, noh, kaks, noh, kolm, kuid siis tuleb teil äkki minu sõna meelde ja ilmute ise, ja kuidas veel, võib-olla endalegi ootamatult. Tund aega
437
