Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/450

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

handas sellepärast, miks ma nii ükskõikseks jäin tema alaliste ja armunud tähenduste vastu Avdotja Romanovna suhtes? Isegi ei tea, mida ta tahtis! Noh, muidugi, Marfa Petrovna kõneles Avdotja Romanovnale minu kohta kõik, isegi pisiasjadeni. Temal oli õnnetu omadus kõigile inimestele meie perekonna saladusi rääkida ja kõigile minu peale kaevata; kuidas võis siis niisugust uut ja ilusat sõpragi vahele jätta. Arvan, et nad millestki muust ei rääkinudki kui aga minust, ja et Avdotja Romanovna kuulis kõigist neist tumedaist ja saladuslikest muinasjuttudest, mis minu kohta liiguvad… Vean kihla, et ka teie juba olete midagi neist kuulnud.»

«Kuulsin. Lužin süüdistas teid, teie olnud isegi ühe lapse surma põhjuseks. On see tõsi?»

«Olge. nii lahke, jätke kõik need alatused rahule,» vastas Svidrigailov tülgastusega ja tõrjuvalt. «Kui te tingimata tahate sellest mõttetusest kuulda, siis räägin teile mõni teine kord, nüüd aga…»

«Räägiti ka kellestki teie teenrist maal, nagu oleksite ka selle surma põhjuseks olnud.»

«Olge nii lahke, aitab juba!» lausus Svidrigailov nähtava kärsitusega.

«Kas see mitte sama teener ei olnud, kes peale surma tuli teile piipu toppima… ise veel rääkisite mulle?» ärritus Raskolnikov ikka enam ja enam.

Svidrigailov vaatas Raskolnikovile tähelepanelikult otsa ja viimasele näis, et selles pilgus sähvatas välguna kuri muie, kuid Svidrigailov taltsutas end ja vastas väga viisakalt:

«See on seesama. Näen, et ka teid huvitab see üliväga, ja ma pean oma kohuseks esimesel võimalikul juhul kõigis asjus teie uudishimu rahuldada. Kurat võtku! Näen, et võin tõepoolest mõnele romantilise isikuna paista. Otsustage nüüd ise, kuivõrd ma tänu võlgnen õndsale Marfa Petrovnale selle eest, et ta teie õele minu kohta niipalju saladuslikku ja huvitavat kõneles. Ma ei julge mulje kohta otsust teha, kuid igatahes oli see minule kasulik. Kõige loomuliku vastikuse tõttu, mis Avdotja Romanovna minu vastu tundis, ja hoolimata minu alalisest süngest ning eemaletõukavast välimusest, hakkas tal viimaks kahju minust kui langenud inimesest. Kui aga neiul hakkab kahju, siis on see temale mõistagi kõige hädaohtlikum. Siin tõuseb tingimata himu niihästi «päästa» kui ka aru pähe panna, äratada, kutsuda suur-


450