lik häbi ja silmis vaimustuspisarad, – peate isegi möönma, see on väga ahvatlev! Eks ole ahvatlev? See ju ometi maksab midagi, mis? Noh, maksab ju? Noh… noh, kuulge, noh, sõidame minu mõrsja juurde, aga mitte praegu!»
«Ühe sõnaga, see peletislik aastate ja arenemise vahe äratabki teis himu! Ja kas tõesti võtate nõnda naise?»
«Aga mis siis? Tingimata. Igaüks mõtleb ainult iseendale ja kõige lõbusamini elab see, kes kõige paremini oskab end elus läbi lüüa. Hahaa! Aga miks siis te niisuguse iiliga voorustesse kihutate? Halastage, noorhärra, ma olen patune inimene. Hehehee!»
«Aga ometi muretsesite Katerina Ivanovna laste eest. Siiski… siiski, selleks olid teil omad põhjused… Nüüd mõistan ma kõik…»
«Üldse armastan ma lapsi, armastan väga,» naeris Svidrigailov. «Selles suhtes võin ma teile ülihuvitava loo rääkida, mis kestab veel praegugi. Juba esimesel päeval pärast siiajõudmist läksin ma mööda urkaid ümber kolama, noh, seitsme aasta möödudes lihtsalt tormasin sinna. Te olete vististi tähele pannud, et ma oma endist seltskonda ei rutta kohtama, tähendab, oma endisi sõpru ja tuttavaid. Noh, ja ma katsun võimalikult kaua ilma nendeta läbi ajada. Teate: Marfa Petrovna juures maal piinasid mind hirmsasti mälestused kõigist nendest saladuslikkudest kohtadest, kus palju võib leida, kui osatakse otsida. Pagan võtku! Rahvas joob, haritud noorsugu kõrbeb tegevuseta elu tõttu õhulossilistes unenägudes ja unistustes, raiskub oma teooriatega; kusagilt tulid itskid, peidavad raha, aga kõik teised elavad kõlvatut elu. Juba algul, esimestel tundidel lõi mulle näkku selle linna tuttava haisu lõõsk. Sattusin kuhugi nõndanimetatud tantsuõhtule, – hirmus sopaurgas (mina aga armastan just räpaseid sopaurkaid), noh, mõistagi kankaan, mille taolisi minu ajal polnud veel olemaski. Jah, selle poolest on progress. Äkki näen, tütarlaps, aastat kolmteistkümmend vana, üliarmsasti rõivais, tantsib kellegi virtuoosiga; on talle vastutantsijaks. Seina ääres toolil istub tütarlapse ema. Noh, võite isegi arvata, mis kankaan see on! Tütarlaps häbeneb, punastab, lõpuks ta solvub ja hakkab nutma. Virtuoos võtab ta kinni ja hakkab teda keerutama ja tema ees etendust andma, ümberringi lagistavad kõik naerda ja – niisugusel silmapilgul armastan ma teie publikut, olgugi ta kankaaniline. Naerdakse ja
457
