ohkate! Schiller kohmetab teis kogu aeg. Aga nüüd ei tohi ka enam ukse taga kuulatagi. On lugu nõnda, siis minge ja teatage ülemusele, et nõnda ja nõnda, juhtus minuga selline asi; teoorias ilmnes väike veake. Olete aga veendunud, et uste taga ei tohi kuulata, kuna aga eitedele ükskõik millega võib äiata, oma lõbuks muidugi, siis sõitke võimalikult ruttu kuhugi Ameerikasse! Põgenege, noormees! Väga võimalik, et veel jõuate. Ma räägin südamest. Raha puudub ehk? Sõiduks annan mina.»
«Ma ei mõtle sugugi selle peale,» püüdis Raskolnikov tülgastusega vastata.
«Mõistan (siiski, ärge vaevake end: kui ei taha, ärge rääkige); mõistan, mis küsimused teil päevakorral on: moraalsed või? Küsimused kodanikust ja inimesest? Heitke nad kõrvale; milleks oleksid nad teil praegu? Hehee! Et olete ikka veel kodanik ja inimene? On aga lugu nõnda, milleks siis oma nina toppida; milleks võõrasse asjasse puutuda. Noh, laske end maha; mis, või ei taha?»
«Nähtavasti tahate meelega mind õrritada, et aga minust lahti saada…»
«Naljakas inimene, oleme juba kohal. Palun mööda treppi üles. Näete, siit läheb uks Sofja Semjonovna juurde, vaadake, pole kedagi! Ei usu? Küsige Kapernaumovilt; ta annab teile võtme. Seal ongi madame de Kapernaumov ise, eks? Mis? (Ta on pisut kurt.) Läks ära? Kuhu? Noh, nüüd kuulsite ise? Teda ei ole ja ta ei tule võib-olla enne hilist õhtut. Noh, nüüd astume minu poole sisse. Te tahtsite ju ka minu juurde tulla? Noh, nüüd olemegi minu juures. Madame Rösslichi pole kodus. See naine on järjest ära, oma asju toimetamas, kuid ma kinnitan teile, et ta on hea naine… võimalik, et ta teile millekski kõlbaks, kui te arukam oleksite. Noh, vaadake nüüd: mina võtan puldist viieprotsendise paberi (näete, kui palju neid veel järele jääb!), see läheb täna vahetaja juures minema. Noh, nägite? Rohkem aega viita oleks mul asjatu. Pult läheb lukku, korteri uks samuti ja me oleme jällegi trepil. Noh, kas tahate, võtame voorimehe? Ma sõidan ju saartele. Tahate ehk sõita? Selle kalessi võtan siit Jelaginile; mis? Loobute? Ei kannatanud välja? Sõidame, pole viga. Nähtavasti hakkab sadama, pole viga, tõstame katte üles…»
Svidrigailov istus juba kalessis. Raskolnikov tuli otsusele, et tema kahtlused on vähemalt praegusel silmapil-
461
