Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/471

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

võid hakkama saada. Proovi ainult ükski samm astuda ja ma tapan su, vannun sulle seda!»

Dunja oli hullustuses. Revolver oli tal laskevalmis.

«Noh, aga vend? Küsin uudishimu tõttu,» ütles Svidrigailov ikka veel paigal seistes.

«Anna üles, kui tahad! Seisa paigal! Ära liigu! Ma lasen! Ma tean, et sa oma naise mürgitasid, sa ise oled mõrtsukas!…»

«Aga olete teie päris kindel, et ma Marfa Petrovna mürgitasin?»

«Just sina! Sa ise mainisid mulle sellest; sa rääkisid mulle mürgist… ma tean, sa käisid seda toomas… sul oli see valmis… see olid sina… Tingimata sina… lurjus!»

«Kuigi see oleks tõsi, siis tegin seda ainult sinu pärast… sina ise olid kõige põhjuseks.»

«Valetad! Ma olen sind alati vihanud, alati…»

«Hehee, Avdotja Romanovna! Nähtavasti olete unustanud, kuidas te propagandapalavikus juba paindusite ja sulasite… Nägin silmist; mäletate, tol õhtul, kuupaistel, ööbik laksutas?»

«Valetad (Dunja silmis välkus hullustus), valetad, laimaja!»

«Valetan? Noh, minugipärast, valetan. Valetasin. Naistele ei pea neid asjakesi meelde tuletama. (Ta naeratas.) Tean, et lased, kena metsloomake. Noh, lase!»

Surnukahvatu Dunja, kelle alumine huul oli valgeks tõmbunud ja värises, tõstis revolvri ja vaatas oma suurte mustade silmadega, mis välkusid nagu tuli, otsustavalt mehele otsa, oodates tema esimest liigutust. Svidrigailov polnud teda veel kunagi nii ilusana näinud. Tuli, mis sel hetkel, kui ta revolvri tõstis, tema silmis välkus, oleks nagu teda põletanud, ja ta süda kiskus valu pärast kokku. Ta astus sammu ja kõlas pauk. Kuul puudutas Svidrigailovi juukseid ja tungis tema selja taga seinasse. Mees jäi seisma ja hakkas tasakesi naerma.

«Herilane nõelas! Sihib otseteed pähe… Mis see siis on? Veri!» Ta võttis rätiku, et pühkida verd, mis peene nirena mööda paremat meelekohta alla nirises; vististi oli kuul vaevalt peanahka riivanud. Dunja laskis revolvri langeda ja vahtis Svidrigailovit mitte just et hirmunult, kuid mingisuguses metsikus arusaamatuses. Ta poleks nagu isegi enam mõistnud, mis ta oli teinud või mis praegu sünnib!


471