Neiu rinnast pääses rõõmukiljatus. Kuid teravamalt mehele näkku vaadanud, kahvatas ta äkki.
«Nojah!» ütles Raskolnikov naeratades. «Tulin sinu ristide järele, Sonja. Sa ju ise ajasid mind ristteele, miks sa siis nüüd, kui on sinnamaale jõutud, kartma lööd?»
Sonja vaatas teda imestuses. Imelikuna näis talle see toon; külmavärin läbis ta keha, kuid peagi aimas ta, et toon kui ka sõnad olid tehtud. Temaga rääkides vahtis Raskolnikov kuidagi nurka ja hoidus nagu temale otseteed näkku vaatamast.
«Vaata, Sonja, ma tulin otsusele, et nõnda on ehk parem ja kasulikum. Siin on teatud asjaolu… Noh, aga sellest pole midagi pikalt kõnelda. Kas tead, mis mind ainult vihastab? Mul on paha meel, et kõik need rumalad, loomalikud lõustad mulle kohe ümber asuvad ja pärani silmil mulle näkku jõllitavad, oma rumalaid küsimusi esitavad, millele vaja vastata, – näitavad sõrmega… Ptüi! Tead, Porfiri juurde ma ei lähe, olen temast tüdinud. Parem lähen oma sõbra Püssirohu juurde, küll see alles imestab, see on alles efekt, mis ma saavutan. Aga peaks külmaverelisem olema; viimasel ajal olen liiga sapiseks muutunud. Usud või ei, kuid praegu ähvardasin õde rusikaga ainult sellepärast, et ta ümber pöördus viimast korda mind vaatama. Niisugune seisukord on sigadus! Äh, kuhu ma küll olen jõudnud! Noh, kus on ristid?»
Raskolnikov oli nagu arust ära. Ta ei mallanud silmapilkugi paigal püsida, ei suutnud ühelegi asjale oma tähelepanu koondada; mõtted kargasid üksteisest üle, sõnad läksid segi; ta käed värisesid pisut.
Sonja võttis vaikides kastist kaks risti, küpressist ja vasest, lõi ise risti ette, tegi ka Raskolnikovile ristimärgi ja pani talle küpressist ristikese kaela.
«See, tähendab, on sümboliks, et ma risti enda peale võtan, hehee! Ja tänini olengi vähe kannatanud! Küpressist, see tähendab lihtrahva oma; vasest, see on Lizaveta oma, selle võtad endale, – näita siia! See oli siis tema kaelas… sel silmapilgul? Ka mina tean kaht samataolist hõbedast risti ja pühapildikest. Ma viskasin nad siis eide rinnale. Need oleksid nüüd õigel kohal, tõepoolest, need peaksid endale kaela panema… Mis ma nüüd, aina luiskan, unustan asjast rääkida; mõtted on kuidagi laiali!… Vaata, Sonja, tegelikult tulin selleks, et sulle
497
