pärast? Polnud ju mingit asja olemaski! Teatama, et lähen; mis siis sellest? Oli seda väga tarvis? Armastan ma siis teda või? Ei ju, ega? Ajasin ta ju praegu minema nagu koera. Või vajasin ma tõepoolest tema risti? Oo, kui sügavale olen ma langenud! Ei, ma vajasin tema pisaraid, mul oli vaja tema hirmu näha, tahtsin vaadata, kuidas tema süda valutab ja kuidas ta piinleb! Oli vaja millestki kinni haarata, viivitada, inimest vaadelda! Ja mina julgen veel enda peale nõnda loota, nõnda endast unistada, mina, vilets kerjus, lontrus, lontrus!»
Ta läks mööda kanali kallast ja tal jäi veel vähe minna. Kuid jõudnud sillani, ta peatus ja pööras äkki oma teelt kõrvale, astus sillale ja läks Heinaturule.
Ahnelt vahtis ta paremale ja vasemale, silmitses tungivalt iga asja ega suutnud millelegi oma tähelepanu koondada; kõik libises käest. «Nädala pärast, kuu pärast viiakse mind vangitõllas üle selle silla, kuidas vaatan ma siis seda kanalit – seda peaks meelde jätma!» välgatas tal peas. «Siin on silt, kuidas loen ma siis neidsamu tähti? Siin on kirjutatud: «Ühentus», noh, selle «t» peaks meelde panema, täht «t», ja kuu aja pärast peaks teda uuesti vaatama, peaks vaatama sama tähte, küllap näeme, kuidas ma siis teda vaatan. Mis ma küll siis tunnen ja mõtlen?… Mu jumal, kui alatuna kõik need minu praegused… mured siis näivad! Muidugi, see kõik peaks huvitav olema… omamoodi muidugi… (Hahahaa! Millest ma küll mõtlen!) Ma muutun lapseks, ma kehklen iseenda ees; noh, milleks ma ennast häbistan? Ptüi, kuidas nad tõukavad! See paks seal – vististi sakslane –, kes mind tõukas, noh, teab ta, keda ta tõukas? Naine lapsega palub armuandi, huvitav, et ta mind endast õnnelikumaks peab. Aga mis siis, kui annaks õige naljapärast. Aa, viiekopikaline on taskus järel, kust see on? Säh, säh… võta, emake!»
«Hoidku sind jumal!» kuuldus kerjuse nuttev hääl.
Raskolnikov jõudis Heinaturule. Tal oli vastik, väga vastik rahvaga kokku puutuda, ometi läks ta just sinnapoole, kus paistis rohkem rahvast. Ta oleks andnud kõik maailmas selle eest, kui oleks võinud üksi jääda; aga ta tundis isegi, et ainustki silmapilku ei saa ta enam üksi olla. Rahvahulgas märatses keegi joobnu; ta tahtis tantsida, kuid ikka vajus küljeli. Teised tunglesid tema ümber. Raskolnikov puges rahva seast läbi, vaatas mõne minuti seda joobnut ja hakkas äkki järsult ning katkend-
499
