Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/50

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Peaasi,» muretses Raskolnikov, «kuidas teda selle lontruse käest päästa. Noh, muidugi, see rüvetaks teda veelgi! On läbi näha, mis see tahab, näe lontrust, mitte ei lähe teine ära!»

Raskolnikov rääkis valjusti ja näitas käega otseteed isanda poole. See kuulis ja pidi jällegi vihastuma, kuid mõtles järele ja piirdus ainult põlgliku pilguga. Siis astus ta kümmekond sammu kaugemale ja jäi uuesti seisma.

«Nende käest päästa oleks ju võimalik,» vastas politseinik mõttes, «ainult kui nad ütleksid, kuhu neid toimetada, muidu aga… Preili, kuulge, preili!» kummardus ta uuesti tüdruku kohale.

See avas äkki silmad päriselt, vaatas tähelepanelikult, oleks nagu millestki aru saanud, tõusis pingilt ja läks sinnapoole tagasi, kust ta oli tulnud.

«Ptüi, häbematud, tikuvad ligi!» lausus ta veel kord käega tõrjuvalt lükates. Ta läks ruttu, kuid endiselt tuikudes. Isand läks talle järele, aga mööda teist puiesteed, neiut mitte silmast lastes.

«Ärge kartke, ega ma ei lase,» ütles politseinik kindlalt ja läks neile järele.

«Ah, missugune kõlvatus tänapäev sigib!» kordas ta kuuldavalt ohates.

Sel silmapilgul oleks nagu miski Raskolnikovi nõelanud; kogu tema sisemus oleks nagu ainsa hetkega pahupidi pöördunud.

«Kuulge, hei!» hüüdis ta vuntsidega mehele järele.

See pöördus ümber.

«Laske olla! Mis teil asja on? Jätke! Las ta lõbutseb pisut (ta näitas moenarri poole). Mis teil sellest on?»

Politseinik ei saanud aru ja vahtis pärani silmil. Raskolnikov hakkas naerma.

«Ahah!» lausus politseinik käega lüües ning läks moenarrile ja tüdrukule järele, kuna ta Raskolnikovi vist nõdrameelseks või kellekski veel halvemaks pidas.

«Viis mu kakskümmend kopikat ära,» lausus Raskolnikov üksi jäädes tigedalt. «Noh, las võtab ka sellelt ning laseb siis tüdrukul temaga minna, sellega see lõpebki… Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata? Las neelavad teineteist kas või elusalt alla, – mis minul sellega asja? Ja kuidas tohtisin ma need kakskümmend kopikat ära anda. On need minu omad?»

Nendest imelikkudest sõnadest hoolimata hakkas tal


50