tis end ühe puust baraki taha, mis seisis väljakul; tähendab – Sonja oli kogu tema kurba kõndimist pealt vaadanud! Sel hetkel Raskolnikov tundis ja mõistis alatiseks, et Sonja on nüüd igavesti temaga ja et ta tuleb kaasa kas või maailma otsa, ükskõik kuhu saatus ta ajab. Kogu süda pöördus tal sees… aga… juba jõudiski ta oma saatuslikule paigale…
Üpris reipalt astus ta hoovi. Oli vaja kolmandale korrusele minna. «Esialgu olen alles trepil!» mõtles ta. Üldse paistis talle, nagu oleks saatuslik silmapilk alles kaugel ja aega veel küllalt, nii et võib paljugi üle veel järele mõelda.
Jällegi sama prügi; needsamad koored kruvitaolisel trepil, jällegi on korterite uksed pärani lahti, jällegi samad köögid, kust tuleb auru ja haisu. Vahepeal polnud Raskolnikov siin käinud. Ta jalad surid ära ja muutusid lõdvaks, kuid astusid edasi. Ta seisatas silmapilguks, et hinge tagasi tõmmata, ennast kohendada ja inimesena sisse astuda. «Aga milleks? Mispärast?» mõtles ta äkki, oma liigutust mõistes. «Kui peab selle karika jooma, eks ole siis juba ükskõik? Mida ilgem, seda parem.» Kujutluses välgatas tal sel silmapilgul Ilja Petrovitš Püssirohu kuju. «Kas tõesti tema juurde? Aga kas pole võimalik kellegi teise juurde? Kas poleks võimalik minna Nikodim Fomitši juurde? Ümber pöörduda ja jaoskonnaülema enda juurde koju minna? Vähemalt sünnib siis kõik kodusel viisil… Ei, ei! Püssirohu juurde, Püssirohu juurde! Kui juua, siis juba kõik korraga…»
Külmajudinad seljal, vaevalt enesele aru andes, mida ta teeb, avas ta politseijaoskonna ukse. Seekord oli siin väga vähe rahvast, siin seisis ainult mingisugune kojamees ja peale selle veel keegi lihtmees. Valvur ei vaadanud oma vaheseina tagant väljagi. Raskolnikov läks järgmisse tuppa. «Võimalik, et saab veel rääkimata jätta,» välgatas tal peas. Siin seadis end mingisugune isik, keegi erariides kirjutaja puldil midagi kirjutama. Nurgas istus veel üks kirjutaja. Zametovit ei olnud. Ka Nikodim Fomitš puudus muidugi.
«Ei ole kedagi?» küsis Raskolnikov sellelt, kes seisis puldi juures.
«Keda teil vaja?»
«A-a! Ei kõrvaga kuulda ega silmaga näha, aga vene hõng… või kuidas see seal muinasjutus käib… olen unustanud! Mul on au!» hüüdis äkki tuttav hääl.
501
