lustuses talle kallale karata, aga Raskolnikov ootas teda rahulikult ja vaikides; tema kulmgi ei liigatanud, näo ainuski joon ei võpatanud. Valvur jõudis õigel ajal tema ja mõrtsuka vahele karata, muidu oleks verd valatud.
Lahendamata oli tal veel üks küsimus: miks nad kõik seal Sonjat armastama hakkasid? See ei püüdnud neile meeltmööda olla: nad kohtasid teda harva, ainult mõnikord tööl, kui ta tuli silmapilguks, et temaga, Raskolnikoviga, kokku saada. Ometi tundsid teda kõik, teati ka seda, et ta temale järele tuli, teati, kuidas ta elab ja kus ta elab. Raha ta neile ei andnud, midagi iseäralikku nende heaks ei teinud. Ainult kord, jõulu ajal, tõi ta kogu vanglale ande – pirukaid ja kringleid. Aga vähehaaval tekkisid nende ja Sonja vahel mõnesugused lähemad vahekorrad: tema kirjutas vangide poolt nende omastele kirju, ja saatis nad postiga minema. Nende sugulased, kes linna tulid, jätsid vangide näpunäite järgi Sonja kätte toodud asjad ja isegi raha. Nende naised ja armukesed tundsid teda ja käisid tema juures. Ja kui Sonja tööde juurde ilmus Raskolnikoviga kokku saama või kui ta vangide salgaga, kes tööle läks, teel vastamisi juhtus, võtsid kõik mütsid peast ja teretasid: «Emake, Sofja Semjonovna, meie õrn, kaastundlik ema!» rääkisid need toored häbimärgistatud sunnitöölised sellele väikesele ja kõhnale olendile. Ta naeratas ja vastas nende tervitustele ja kõik nad armastasid, kui ta neile naeratas. Nad armastasid isegi tema kõnnakut, pöördusid ümber ja vaatasid talle järele, kuidas ta läheb, ja kiitsid teda; kiitsid teda isegi sellepärast, et ta nii väike oli; nad isegi ei teadnud, miks nad kõik teda kiitsid. Tema juurde mindi isegi ennast ravima.
Raskolnikov lamas haiglas kogu paastu lõpu ja lihavõttenädala. Paranedes mõtles ta oma unenägudele, mis tal olid olnud palavikus sonides. Haiguse ajal talle viirastus, nagu oleks kogu maailm ohvriks määratud mingisugusele hirmsale, kuulmatule ja nähtamatule katkule, mis tuli Euroopasse kaugelt Aasiast. Kõik pidid hukkuma, peale mõne üksiku väljavalitu. Ilmusid mingisugused pisikud, mikroskoopilised olendid, kes asusid inimeste kehasse. Kuid need olendid olid mõistuse ja tahtega varustatud vaimud. Inimesed, kes nad endasse olid võtnud, muutusid silmapilk kurjast vaimust vaevatuiks ja hullumeelseiks. Kuid iialgi, mitte kunagi polnud inimesed endid nii tarkadeks ja vääramatu tõe omanikeks
518