Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/71

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

haigus, arenevad järk-järgult ja jõuavad haripunkti pisut enne kuritöö teostamist; kestavad sel kujul kuritöö teostamise silmapilgul ja veel veidi aega pärast seda, olenedes isikust; pärast seda kaovad nad, nagu kaob paranedes iga haigus. Küsimuse otsustamiseks aga: kas tekitab haigus kuriteo või on iga kuriteo kaasaskäivaks nähtuseks juba tema loomuse tõttu alati midagi haiguse taolist? – selle küsimuse otsustamiseks ei tundnud ta endas praegu veel küllalt jõudu olevat.

Niisuguste järeldusteni jõudes arvas ta ometi, et temaga isiklikult, tema asjas, ei või sääraseid haiglasi muutusi sündida, et temas jäävad aru ja tahtejõud kogu tema kavatsuse teostamisel puutumata juba ainult sel põhjusel, et see, mis tema on kavatsenud, «pole kuritegu»… Jätame selle arenemiskäigu kõrvale, mille kaudu ta viimase otsuseni jõudis; muidugi oleme juba liiga kaugele ette tõtanud… Lisame ainult juurde, et ürituse faktilised, puhtmateriaalsed raskused mängisid tema mõistuses kõige kõrvalisemat osa. «Tarvitseb nende üle ainult kogu tahtejõu ja mõistusega valitseda, ja nad võidetakse omal ajal kõik, kui ettevõttega üksikasjalikult ja viimse peensuseni tutvuda…» Kuid ettevõte ei nihkunud paigast. Oma lõplikke otsuseid uskus ta kõige vähem ja kui aeg kätte jõudis, toimus kõik hoopis teisiti, kuidagi kogemata, isegi peaaegu ootamatult.

Üks kõige tühisemaid asjaolusid ajas ta kitsikusse, enne kui ta trepilt alla jõudis. Perenaise köögi ukse ette jõudes, mis seisis nagu ikka pärani lahti, heitis ta sinna kõõrdi ja ettevaatliku pilgu, et teada saada, kas ehk Nastasja äraolekul perenaine ise köögis ei viibi, ja kui teda seal ei ole, siis – kas perenaise toa uks on hästi suletud, nii et ta sealtki kuidagi ei saaks pilku välja heita, kui tema kirvest läheb võtma? Aga missugune oli tema imestus, kui ta äkki nägi – Nastasja on mitte ainult köögis, vaid ta on koguni ametiski: võtab korvist pesu välja ja riputab seda nööridele. Näinud Raskolnikovi, pöördus ta ümber, jättis pesuriputamise ja jälgis teda seni, kuni ta mööda läks. Raskolnikov pööras silmad kõrvale ja tegi, nagu ei paneks ta midagi tähele. Kuid asi oli lõpetatud: polnud kirvest! Ta oli jahmunud.

«Kust ma küll selle võtsin,» mõtles ta alla väravasse minnes, «kust ma selle peale tulin, et tema sel silmapilgul tingimata kodust ära on? Mispärast, mispärast arvasin ma seda kindlasti?» Ta oli masendatud, isegi nagu


71