pad. Esimesel silmitsemisel polnud väljaspool midagi näha, ainult saabastel olid laigud. Ta kastis nartsu vette ja pühkis saapad üle. Siiski, ta teadis, et ta praegu halvasti tähele paneb ja et võib-olla leidub ometi kuskil midagi silmatorkavat, mida ta ei näe. Mõttes jäi ta keset tuba seisma. Piinav, tume mõte kerkis temas – mõte, et ta läheb hulluks ja et ta praegusel silmapilgul ei suuda millestki aru saada ega ka ennast kaitsta, et võib-olla poleks vaja sugugi seda teha, mis tema praegu teeb… «Mu jumal! Vaja põgeneda, põgeneda!» pomises ta ja tormas esikusse. Kuid siin ootas teda niisugune hirm, nagu ta seda muidugi veel kunagi polnud kogenud.
Ta seisis, vaatas ega uskunud oma silmi: välimine uks, mis viis esikust trepile, sama uks, mille taga ta ennist oli kõlistanud ja kust ta pärast oli sisse tulnud, seisis kämblalaiuselt lahti: ei lukus ega riivis, ja kogu aeg, kogu see aeg! Vanaeit polnud vististi ettevaatuse tõttu ust kinni pannud. Kuid, mu jumal! Pärast nägi ta ju ometi Lizavetat! Kuidas võis ta mitte taibata, et see tuli ju ometi kusagilt sisse! Mitte ometi läbi seina!
Ta kargas ukse juurde ja lükkas riivi ette.
«Kuid ei, jällegi mitte see! Vaja minna, minna…»
Ta tõmbas riivi eest, avas ukse ja hakkas alla trepile kuulatama.
Kaua aega ei kuulnud ta midagi. Kuskil kaugel, all, vist värava juures, karjusid kaks valju ja kiunuvat häält, vaieldi, sõimeldi. «Mis seal lahti on?…» Ta ootas kannatlikult. Viimaks jäi äkki vaikseks, nagu oleks kõik ära lõigatud: läksid laiali. Ta tahtis juba välja astuda, kuid sel hetkel avanes mürinal uks üks korrus madalamal ja keegi hakkas mööda treppi allapoole minema, lauldes mingisugust viisi. «Miks nad küll kõik nii palju kolistavad?» välgatas tal peas. Jällegi sulges ta ukse ja ootas. Viimaks jäi kõik vaikseks, polnud kuulda kippu ega kõppu. Juba pidi ta trepile astuma, kui jällegi kellegi sammud kostma hakkasid.
Need sammud kostsid väga kaugelt, alles trepi hakult, kuid ta mäletas hiljemini väga hästi ja selgesti, et juba esimesest häälekõlast alates aimas ta millegipärast kohe, et sammud tulevad tingimata siia, neljandale korrusele, vanaeide juurde. Mispärast? Võib-olla oli ehk sammude kõla niisugune iseäralik, tähendusrikas? Sammud olid rasked, ühetasased, aeglased. Juba jõudis tulija esimesest trepist üles ja tõusis veelgi kõrgemale; kostab ikka selge-
80
