inimest mööda treppi kolinal üles tulema, isekeskis valjusti ja palju kõneldes. Neid oli kolm või neli. Raskolnikov kuulis noormehe heledat häält. «Nemad!»
Meeleheitel läks ta neile vastu, tulgu, mis tuleb! Peavad nad kinni, siis on kõik kadunud, lasevad läbi – on ka kõik kadunud: peavad ju meeles. Nad jõudsid juba peaaegu kokku; nende vahel oli veel üks trepp, – ning äkki päästetud! Mõni aste temast eemal, paremat kätt, seisab tühi ja pärani lahti ustega korter, sama teise korruse korter, kus maalrid värvisid, kuid praegu nagu meelega olid ära läinud. Nemad vististi olidki need, kes jooksid mõni hetk tagasi niisuguse kisaga alla. Põrandad on aga just üle värvitud, keset tuba seisab värvinõu pintsliga. Silmapilkselt lipsas Raskolnikov avatud uksest sisse ja puges seina taha varju; oligi viimane aeg; tulijad olid juba trepi lõpul. Pöördusid üles ja läksid mööda, neljandale korrusele, ajades valjusti juttu. Ta ootas pisut, tuli siis kikivarvul välja ja jooksis mööda treppi alla.
Trepil polnud kedagi! Väravas ka mitte. Ruttu läks ta võlvi alt läbi ja pöördus vasemat kätt tänavale.
Ta teadis väga hästi, ülihästi, et nad on sel silmapilgul juba korteris ja et nad on väga imestunud, leides ukse nüüd avatuna, kuna see alles äsja oli kinni; et nad vaatavad juba laipu ning et ei kulu minutitki, kui nad juba taipavad, et siin oli veidi aja eest mõrtsukas ise, kes on jõudnud kuhugi peitu pugeda, neist mööda lipsata, põgeneda; aimavad võib-olla ka seda, et tapja oli sel ajal tühjas korteris, kui nemad sealt mööda tulid. Ometi ei söandanud ta eriliselt tõtata, ehkki lähima nurgani oli sadakond sammu. «Kas ei peaks mõnest väravast sisse lipsama ja kusagil võõras tänavas ära ootama? Ei, kardetav! Kas ei peaks kirvest kuhugi viskama? Kui võtaks õige voorimehe? Häda! Häda!»
Viimaks ometi põiktänav; poolsurnuna pöördus ta sinna; siin oli ta juba pooleldi päästetud ja sellest sai ta aru: vähem kahtlust, pealegi liikus siin palju rahvast ja tema kadus siia kui liivaterake. Ent kõik need piinad tegid ta nii jõuetuks, et ta vaevalt suutis liikuda. Ta tilkus higist; kael oli üleni märg. «See on alles enda täis tõmmanud!» hüüdis keegi tema kohta, kui ta kanali äärde jõudis.
Ta ei pannud praegu mitte midagi tähele, mis tema ümber sünnib, ja mida kaugemale ta jõudis, seda rohkem ta enesest välja läks. Ometi mäletas ta, kuidas ta
84
