«Mida soovid?»
Raskolnikov näitas politseijaoskonna teatelehte.
«Teie olete üliõpilane?» küsis see teatelehte vaadates.
«Jah, endine üliõpilane.»
Kirjutaja laskis silmad temast üle käia, kuigi ilma vähimagi uudishimuta. See oli väga sassis peaga inimene, pilgus mingisugune kinnisidee.
«Sellelt ei saa midagi teada, sest temale on see ükskõik,» mõtles Raskolnikov.
«Minge sinna, sekretäri juurde,» ütles kirjutaja ja näitas näpuga edasi, viimase toa poole.
Ta astus sinna tuppa (arvult neljandasse), mis oli väike ja rahvast kubinal täis – pisut puhtamalt riietatud rahvast kui eelmistes tubades. Külaliste seas oli ka kaks daami. Üks, vaeses leinariides, istus laua ääres sekretäri vastas ja kirjutas midagi selle etteütlemisel. Teine daam, väga tüse ja lõkendavalt punane, laigud põskedel, nähtavasti mingisugune tähtis isik, oli kuidagi nagu liiga uhkelt riietatud, alustassisuurune pross rinnal; tema seisis kõrval ja ootas midagi. Raskolnikov pistis oma teatelehe sekretäri nina alla. See heitis lehele põgusa pilgu ja ütles: «Oodake,» ning tegeles leinava daamiga edasi.
Raskolnikov hingas kergemalt. «Vististi mitte see!» Vähehaaval muutus ta julgemaks – kõigest jõust püüdis ta ennast manitseda julgusele ja aru pähe võtta.
«Mõni rumalus, mõni kõige väiksem ettevaatamatus ja ma võin kõik välja anda! Hm!… Kahju, et siin õhku pole,» lisas ta juurde, «sumbunud… Pea käib veel rohkem ringi… ja mõistus ka…»
Ta tundis eneses suurt laokilolekut, kartis enda üle võimu kaotada. Ta katsus millestki kinni haarata ja millestki mõelda, millestki üsna kõrvalisest asjast, kuid see ei õnnestunud sugugi. Muuseas huvitas teda sekretär väga: ta püüdis tema näost midagi aimata, teda läbi näha. See oli noor mees, nii aastat kakskümmend kaks vana, tõmmu ja liikuva näoga, mis paistis aastatest vanemana, moepäraselt edevalt riides, juustes lauk peaaegu kuklani, kammitud ja õlitatud, hulk lihtsaid kividega sõrmuseid valgeis, harjaga puhastatud sõrmis ja kuldkett vestil. Ühe välismaalasega rääkis ta isegi paar sõna prantsuse keelt ning seda väga rahuldavalt.
«Luiza Ivanovna, ehk istuksite,» ütles ta nagu muuseas toredale lõkendavale punasele daamile, kes ikka veel sei-
92
