«Teateleht toodi mulle alles veerand tundi tagasi,» vastas Raskolnikov valjusti ja üle õla, sest ka tema sai endalegi ootamatult vihaseks ja tundis sellest mõningast heameelt. «On sellestki küll, et ma haigena, palavikus üldse tulin.»
«Mitte karjuda!»
«Ma ei karju, vaid räägin väga vaikselt, aga teie karjute minu peale; kuid mina olen üliõpilane ega luba enda peale karjuda.»
Ülema abi sai nüüd nii vihaseks, et tal esimesel hetkel sõnagi suust ei tulnud, ainult mingisugused piisad lendasid ta huulilt. Ta kargas toolilt.
«Suu kinni! Teie olete ametikohas. Ärge muutuge häbematuks, härra!»
«Ka teie olete ametikohas!» hüüdis Raskolnikov. «Ja peale karjumise suitsetate veel paberossi ning suhtute seega meisse kõigisse lugupidamatult.» Seda rääkides tundis Raskolnikov seletamatut naudingut.
Sekretär vaatas neid naeratades. Äge porutšik oli nähtavasti kimbus.
«See pole teie asi!» karjus ta viimaks kuidagi loomuvastaselt valjusti. «Andke ainult vastust sellele, mis teilt nõutakse. Näidake talle, Aleksandr Grigorjevitš. Kaebus teie peale! Ei maksa raha! Ennäe mul kangelast!»
Kuid Raskolnikov ei kuulanud enam ja haaras ahnelt paberi, et rutem leida mõistatusele seletust. Luges korra ja teise, aga ei saanud aru.
«Mis see on?» küsis ta sekretärilt.
«Teilt nõutakse võlakirja põhjal raha. Teie peate kas võla ühes kõigi kulude, trahvide ja muude summadega ära maksma või peate kirjaliku vastuse andma, millal te võite maksta, ühes sellega võtate enda peale kohustuse enne võla maksmist pealinnast mitte välja sõita ja oma varandust mitte müüa ega varjata. Kuid võlausaldajal on õigus teie varandust müüa ja teiega seaduspäraselt talitada.»
«Aga… Mina ei võlgne ju kellelegi!»
«See pole juba meie asi. Meie kätte tuli sissenõudmiseks tähtajal maksmata jäetud ja seaduslikult protestitud võlakiri saja viieteistkümne rubla peale, mille olete välja andnud kolleegiumi assessori lesele Zarnitsõnale üheksa kuud tagasi ja mis on maksutähena Zarnitsõnalt õuenõunik Tšebarovi kätte läinud, ja selles asjas vastust andma meie teid kutsumegi.»
94
