Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/97

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

peale, nagu peenes stiilis öeldakse. Kuulsid? Ah siis kirjanik, luuletaja võttis «õilsas majas» kuuehõlma eest viis hõberubla! Niisugused on need luuletajad!» ja ta saatis Raskolnikovile põlgliku pilgu. «Üleeile oli trahteris ka lugu: sõi lõunat, aga maksta ei soovi, ütleb: «Ma kirjutan teie peale pilkelaulu.» Keegi teine aga sõimas mineval nädalal aurikul auväärt riiginõuniku perekonna, naise ja tütre, kõige alatumate sõnadega läbi. Kondiitri juurest aeti hiljuti keegi jõuga välja. Niisugused on need luuletajad, kirjanikud, üliõpilased, jutlustajad… Ptüi! Aga sina kasi minema! Pistan ise sinu poole jalad sisse… siis hoia oma nahk! Kuulsid?»

Luiza Ivanovna hakkas kiirustatud lahkusel igasse külge nikse tegema ja taganes niksutades uksele; kuid siin põrkas ta tagurpidi kellegi tähtsa ohvitseriga kokku, kel oli lahke ja värske nägu ja suurepärane, paks ning valkjas põskhabe. See oli Nikodim Fomitš ise, jaoskonnaülem. Luiza Ivanovna tõttas peaaegu põrandani niksutama ja lendas tihedail, hüppavail sammel toast välja.

«Jällegi ragin, jällegi müristamine ja välk, tuulispea ja maru!» pöördus Nikodim Fomitš lahkelt ja sõbralikult Ilja Petrovitši poole, «jällegi tegite oma südamele liiga, jällegi ägestusite! Kuulsin juba trepil!»

«Ah, mis!» lausus Ilja Petrovitš õilsa hoolimatusega (ja mitte «ah mis», vaid kuidagi «ä-äh me-es»), minnes mingisuguste paberitega teise laua juurde, kuna ta astudes igal sammul maaliliselt oma õlgu pööras, kuhu samm, sinna ka õlg. «Siin ta on, vaadake, olge head: härra luuletaja, ah jaa, üliõpilane, see tähendab endine, ei maksa raha, on veksleid välja virutanud, ei lahku korterist, alatasa kaevatakse nende peale, kuid arvasid heaks nõudmisega esineda, miks ma nende juuresolekul paberossi suitsema panin! Ise teevad alatusi, aga olge head, vaadake neid: siin nad on oma ülimeeldivas välimuses!»

«Vaesus pole pahe, armas sõber, noh, aga mis seal nüüd rääkida! Teame, just nagu püssirohi, ei suutnud solvamist välja kannatada. Vist solvusite millegi peale ja ise ei suutnud end tagasi hoida,» jätkas Nikodim Fomitš ja pöördus lahkelt Raskolnikovi poole, «kuid see on asjatu: tema on kõige suur-su-gu-sem inimene, ütlen ma teile, ainult püssirohi, püssirohi! Saab ägedaks, tõuseb keema, põleb ära – ja mitte midagi! Kõik on läinud! Taga-


97