Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/11

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



MANN
(wõtab raamatu, läheb sawikule, aga ei õpi, wahib pärani silmadega tühjusesse).

WANAEMA
(woodi ääre pääl, iseenese ette õhates, nagu ei oleks ta millegi üle selgusele saanud):

Jaah!


MARGUS:

Sa ütlesid midagi, wanaema?


WANAEMA
(õhates):

Ei midagi! Mõtlesin niisama, et... ilm on asju täis, millest meel-mõistus jagu ei saa. Waatad ja waatad küll, aga ei näe midagi! Wana usk, see tegi wahet hää ja halwa wahel: sortse oli ja tarku inimesi, kes enam teadsiwad kui teised. Uus usk ei tee wahet midagi, kõik on — ühesugused nõiad! Aga ometi on sääl, nagu weesoonekesed mulla all warjul — hääd ja halba. Hääd ja halba, mida meel ei mõista!

(Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja woki wurin toas.)


PEREMEES

(50 aastane tugew mees, temal on juba tublisti halle karwu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35 aastane. Mõlemad tugewates talweriietes, riideta kasukad wam-