Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/15

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ja närmetanud, nälginud ja kõwaks külmanud! Ju ta sestsaadik, kui ema kinni wiidi, hulkumas oli. Kes nõia last ka tulihoone katuse alla laseb!... Kui timukas esimese hoobi lõi, pani laps karjudes metsa poole. Jooksti küll ka järele, — kust weel kätte saad!...

(Piinlik waikus. Peremees tahaks piipu seadima hakata, aga jääb äkki kuulatama: läbi tormi kiunumise on selgemini ja selgemini kuulda, kuidas huntide hulumine lähemale tuleb.)


PERENAENE
(pääd tõstes):

Kuule, juba tulewad jälle!

(Keegi ei wasta ega liiguta ennast. Äkki kraapimine wälise ukse taga. Kohkumine, kõik kargawad üles. MANN jookseb sawikule püsti.)


PERENAENE:

Issand Jumal, sisse tikuwad nüüd!


WANAEMA
(hakkab pomisedes lugema, siis tulewad sõnad selgemini kuuldawale):

Meid kaitse oma were sees,
Oh Issand Jumal abimees!
Oh Peeter, püha sulane,
Pane koerad kaleeie,
Hurdad ümberrõngaeie,
Küüned kütkesse wajuta!