Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
ORAW:
Tsuk! Tsuk! Tsuk!
MARI
(huikamine õige lähedal):
Uu-uu!
TIINA:
Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul weel midagi! (Orawale:) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõreleda, tema on nii usin, nii usin ja wali! (Otsib körtsiku taskust.) Säh, kaks tükki weel, enam mul ei ole! Aga teinekord, siis pead mulle õla pääle hüppama ja peo päält wõtma, kuuled? (Mõõdab jalga jala ette tõstes oma warju pikkust:) Juba keskpäewaaeg! Nõnda see pühabane päewakene käest kaob!
MARI
(kasetohust marjatorbikuga metsast wälja astudes):
Oledgi siin? Mina kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks oled ehtinud?
TIINA:
Miks siis ikka kohe — kellele? Mitte kellegile, iseenesele! Mets ja maa on piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema hõbeehted, sind ehib tema, — kes see mind?
MARI:
Sina oled ehtimatagi ilus!
