Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
teist niipalju madalamal seisan! Kõik tahan ma teada, Margus, (lõkendawate silmadega lähemale astudes) kuuled sa, kõik!
MARGUS
(selle kire üle weidi kohkunult):
Meie ei mõtle sinust ju midagi halba, ei tea ju sinust ega sinu wanematest üleüldse midagi. Muud, kui et — kümne aasta eest ühel tormisel õhtul meie läwe ette juhtusid ja meile jäid.
TIINA
(waenulikult):
Ei! Te teate weel midagi. Te teate weel, et minu ema — kirikutulbas surnuks pekseti!
MARGUS:
Minu Jumal — kui sa sedawiisi wägisi sõnu suust wälja kisud — nojah, seda me teame ka.
TIINA
(nagu enne):
Ja usute muidugi ka, et minu ema — oli nõid?
MARGUS
(tüdinult):
Midagi me ei usu!
