Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/80

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



PEREMEES
(Margusele, kes ennast ei liiguta):

No mis sa's nüüd lõrretad? Nagu ei oleks sul enam elu sees! Mis hingeõnnistus sul siis nüüd kaduma läks? (Istub lauda.) Aastate järele juba mees, aga poisikese aru. Kui sa naist wõtta tahad — mina ei keela. Mari ootab, tee sügisel pulmad!


PERENAENE:

Jah, mina seda ka ei mõista! Sa wõid ometi ainult inimest wõtta, kellel Issanda weri südames! Kes metsa ära ei jookse!

(Jaanus tuleb õuest ja asub lauda, nõndasama ka wanaema ja Mari. Ka Margus istub isa kõrwale. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõna.)


JAANUS:

Meelimäel olla hunt eila tallekese karja juurest ära wiinud.


PERENAENE
(alamõttega):

Eks ole! Waja omagi karjasele ütelda, et loomadega kodu lähedale hoiaks! (Sööwad jälle, nagu enne, sõnalausumata.)

(Läwe päält langeb wari tuppa. Sääl seisab Tiina — nälginud ja kahwatanud, riided wähe korratud. Ta on häbelik ja ei julge silmi üles tõsta.)