Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/87

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



PEREMEES:

Ha! Asjata petad sa poissi! Sellel on aru pääs!


TIINA:

Tule, Margus!


MARGUS
(on sõnadeta õnnetu).

TIINA
(kurwalt):

Kui sa ei tule, Margus, siis — ütle, et sa ei tule!


MARGUS:

See ei ole ju wõimalik! See oleks ju meeletus! Me peame teist teed leidma, me peame... (Waatab abiotsiwalt isa ja ema otsa ja jääb nende kiwistanud nägusid nähes wait.)


TIINA:

Sa ei tule?


MARGUS
(laotab õnnetult käsa, jääb wait).

TIINA
(meeleäraheitmises Marguse poole):

Sinagi ehk usud nüüd, et ma — libahunt olen? Oh Jumal! Meel läheb segi! Ma ei tea seda ju! Wõib olla oli siis minu ema see... ja mina!... olen seda werega temalt pärinud ja see mürk... (Käsa ringutades:) Oh Jumal, ma ei tea seda ju! (Waarub.)