maasulastega mitte hästi kokku ei leppinud, laskis raat nemad lahkesti ametist lahti ja laskis nad kingituste ja annetustega Poolamaale ära minna.
Orduriigi lõpp.
Selsamal ajal, kui Liiwimaa lugu oli pahaks läinud, nii et mitmed maad, lossid ja kindlused wapustusi läbi olid elanud, kõik maa-tagawara ära kurnatud, walitsejate ja wõimukandjate arw üsna wäheseks jäänud ja wiimane nõu weel heermeistri kätte üksi oli jäänud, ja tema üksi ka enese liiga nõrga tundis olewat niisuguse wägewa waenlasega, kellele wõit ja õnn wägisi sülle jooksid, jõudu katsuda, arwas ta kasulikuks järelejäänud maade ja linnadega Poola krooni kaitse alla minna, et moskwalane neid enam kätte ei saaks. Ja siis kuulutas Sigismundus Augustus, Poola kuningas, heermeister Gotthart Ketleri ettepaneku peale järelejäänud Liiwimaa maad ja lossid omaks ja andis heermeistrile mõned maad ja lossid Kuramaal ja Riia stiftis põliseks lääniks ja nimetas tema Kuramaa härtsogiks ja Semigalli krahwiks.
Seega oli Saksa ordu meistrite walitsus Liiwimaal lõppenud ja asutati kaks päritawat ja ilmlikku würstiriiki asemele, üks Kuramaal, mis Kuramaa härtsogile sai, teine Lätimaal ja Riia stiftis, mille kuningas omale pidas ja mida praegu Wäina-taguseks würstiriigiks nimetatakse.
108
