Johan Duve ja Eleri Kruse peawad tallinlastega läbirääkimisi, 1569.
Aastal 1569, paastus, kirjutasid ka Johan Duve Fyrest ja Elert Kruse Kellesest, mõlemad Liiwimaa aadlikud, kes moskwalasele wandunud, Tallinna raadile ja tahtsid, et nemad mõningad oma keskelt Rakweresse saadaksid, sest et neil seal neile olewat midagi ette panna, mis Tallinna linnale ja kogu maale märksalt tähtis olewat, ja seda pidawat nad salajas pidama ja Rootsi walitsusele mitte awaldama. Aga et niisugune asi mitte salajaks ei wõinud jääda, siis andis üks nõumees seda Rootsi walitsusele teada ja soowis, et ühes raadi saadikutega, et asi mitte kahtlane ei näiks, paar meest Rakweresse kaasa saadetaks Johan Duve ja Elert Kruse ettepanekut kuulama. Siis määrati selleks lossist Diderik Kaser ja Hinrik Rute, ja linnast Konrad Dellinkhusen, sündikus, ja Frederik Sandtstede, raadisugulane. Kui need nimetatud mehed Rakwere tulid, lasksid nad igapidi paista, nagu oleksid nad üksnes raadi ja kogukonna poolt saadetud ja mitte ka Rootsi walitsuse poolt. Ja siis tegid Johan Duve ja Elert Kruse 5. aprillil järgmise ettepaneku ja soowitasid seda kõige agarusega.
Duve ja Kruse ettepanekud, et Tallinn mingu wenelaste poole.
„Et nüüd, Jumal paraku, teada ja näha ja igaühele selge on, kuda meie hea Liiwimaa, meie armas isamaa, sisemiste lõhede ja maadewalitsejate tülide läbi kui ka awaliku Wene sõja läbi, mis lubaduste mittetäitmisest sündinud, nüüd juba üksteistkümmend aastat ja enam suurde waewa, hirmu ja muresse ja kõige wiimsesse hädasse on sattunud, koguni weres ujunud ja weel tänapäew oma hädades on, ja on siiski kõik sisemised ja wälimised kristlikud wõimumehed tema abita ja troostita maha jätnud, ja et meie siis õieti ja tõega kuulnud oleme ja teame, et Wene keiserlik majesteet, kui Liiwimaa maade isand ja päriswürst, kindlas nõus on seda maad, niipalju kui seal weel kindlusi ja linnu ja alewid järel on, kõik koos kui tema keiserliku majesteedi pärismaad wõimsa käega ja wägewa jõuga oma alla wõtma ja sest nõust kudagi ei taha jätta — siis oleme meie kristlikust kaastundmusest ja sünnipärasest armastusest, mis meil meie armsa isamaa wastu ikka ja igal ajal on olnud, seda südamesse wõtnud ja oleme Kõigewägewama Jumala poole wahet pidamata õhanud ja palunud, meile nõu ja teed näidata, kuda seda suurt
30
