Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/147

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

küll tallinlastel kaunis kindel linn olewat, ei wõiwat nad seesugust õnnetust siiski mitte kauaks kanda. Aga jälle, kui Tallinna omad ennast suurwürsti tiibade alla lööwad, siis peab Tallinna linna ja tema elanikkude wabadus, omandus ja toidus nii suureks ja wägewaks saama, nagu seda ühelegi linnale päikese all pole saanud ega küll igawesti ei saa. Ja nende õiglane ja heasoowlik nõu olla see, ja selle üle olla neil ka juba kõigi wenelaste Keisriga igapidiselt rääkimist olnud ja Tema Keiserlik Majesteet olla ka üliarmulikult ennast nende eestpalwe peale lasknud sinna nõusse wõita ja tallinlastel olewat kaks teed ees.

Esiteks, et tallinlased kuningas Eeriku langemise läbi Jumala ja kõige ilma ees hea südametunnistusega oma antud wandest lahti on, siis peaksid nad nüüd jälle kõigi wenelaste Keisrile wanduma. Selle eest tahtwat Tema Keis. Maj. neid kui keiserlikka prii-inimesi wastu wõtta, ja Tallinna linn omandawat keiserliku prii riigilinna nime ja jääwat selleks, ja nemad ei saa mitte ainult Tallinna linna isandad olema, waid ka toome ja lossi omanikud ja oma käes pidama ühes kõigega, mis sinna külge kuulub, ja kõigi sissetulekutega. Ka ei tahetawat neile Wene pealikuid ja ametnikke peale panna, ja kui tallinlased heaks arwawad ja see neile kasulik näib, siis pangu mõni Saksa würst, kes neile kõige kohasem oleks, sinna sisse. Ja ei taheta neile mingid uuendusi, maksusid ega tollisid peale panna, waid Tallinna linnale tuleb niisugune toidus ja kaubandus ja liikumine anda, et staapel Narwast ja kõigist niihästi Saksa kui ka tesite rahwaste linnadest sinna pannakse. Ainult kui kõigi wenelaste Keiser peaks Liiwimaa ja Tallinna pärast sõda pidama, siis peaksid Tallinna omad selleks maksma mitte enam kui enne oma Saksa isandatele. Nemad tahtwat selle koguni, wõib olla, täiesti ära kaotada, sest Keiser ja suurwürst ei nõudwat tallinlastelt mitte sundi, waid ainult kaitseisanda nime ja tahtwat igaühe wastu nende eest seista ja neid kaitsta.

Kui aga tallinlastele raske on otsekohe kõigi wenelaste Keisrile wanduda, siis peab neile woli ja luba antama, kas nad ei teaks kedagi Saksa würsti ehk ka mõnd aadlimeest, keda nad wõiksid ja tahaksid usaldada. Seda andku nad teada. Ja siis seadku nõnda, et Tallinna omad sellele wannuwad ja mitte suurwürstile. Seesama würst ehk aadlik üksi peaks ennast suurwürstile alla wanduma, siiski mitte teisiti kui waba Saksa würst ja härra, wõi nõnda kui


37