Kui nüüd Tallinna linn, nagu seda ka enne raadile ja kogukonnale meie käe all on kätte saadetud, heaga ennast meie, meie pärijate ehk, kui neid ei ole, Taani krooni ehk Holsteini sugukonna alla tahab anda, siis jäetakse temale mitte ainult kõik wanad eesõigused alles, waid maal ja merel ja muis paigus peab teda laiendatama toreda, tulusa ja igawese kasuga ja tululikkude eesõigustega. Kui aga Tallinna linn sinnapoole kaldub, oma ja oma lastelaste õnne ise tahab otsida, siis wõime meie sõbralikka sobitusi sallida ja sündida lasta, tahame ka sobitajatele piisawad kuninglikud saatjad ja pantinimesed ligi anda. Aga kui Tallinn iha ja himu tunneb iseoma igawese kahju, hukatuse, werewalamise ja tapmise järele, siis olgu neile salgamata öeldud, et keiser ja suurwürst küll kõike oma keiserlikku wõimu tarwitab ja neid rüüstab, laastab ja nad igaweseks orjaks teeb. Meie ei soowi Kõigewägewamalt midagi paremat, kui et tallinlased oma igawest õnne ning õnnistust ja õnnetust meeles peaksid, niisama et nad jälle oma wana sündsa walitsuse alla tuleksid ja et nad ise põhjalikult kaaluksid, mis suuri tähtsaid wabadusi nad maal ja merel wõiwad kätte saada, ja kui ilmwõimata see on, et nad keisrile ja suurwürstile jõuaksid wastu panna, kes nende wastu mitte ainult suwel, waid ka talweajal, ilma et rootslane seda kudagi saaks takistada, oma tahtmist mööda sõda wõib ette wõtta ja neid sundida. Ja mis Rootsi kuningaga mõeldakse teha, seda peab ta, kui Jumal tahab, mitte ainult siin Liiwimaal nägema, waid ka Soomes ja weel muis paigus.
Aga mis walewaimud wälja kuulutawad, et see sõda tulewat suurwürstile heaks, on selge hukutus, wale ja pettus, mille eest meie tallinlast kristlikult tahame hoiatada, ja peawad seda need walewaimud warsti oma werega tasuma. Kui ka kõik kristlikud hoiatused ei peaks aitama, siis oleme meie kõige tulewase õnnetuse pärast armsa Jumala ja kõige ristirahwa ees seega ennast wabandanud, ja mis tema selles mõtleb, selle üle ootame meie kindlat wastust. Ülemalkirjutatud punktide wankumataks ja kindlaks pidamiseks oleme oma käega alla kirjutanud ja oma pitsati meelega sinna alla lasknud wajutada.
Niisuguseid ja teisi sarnaseid kirju kirjutas härtsog Magnus sel ajal mõndagi Tallinna raadile ja kogukonnale. Aga temale nii kergesti kohe järele anda, selleks oli raadil ja kogukonnal mõnesugust kahtlemist. Esiteks ei tahtnud au ja aususe poolest mitte sünnis olla niisugust linna ilma hädata tindi ja paberi eest käest ära anda.
51
