tianus Schrepfer, kojaõpetaja ja hea puhuja mees, Tallinna alla ja pidas tallinlasega rääkimisi ning kiitis seal wäga suurwürsti woorusi, kuda tema sugugi mitte pagan ei olewat, waid papist, keda warsti wõib pöörda, ja kiitis tema suurt wäge ja wõimust weel suuremaks ja wägewamaks, et seega tallinlasi wõita. Aga kui see ei tahtnud aidata, siis sepitsesid Johan Duve ja Elert Kruse, kuda nad Tallinna linnas kogukonna wahel lõhet ja mässu wõiksid sünnitada. Nad kirjutasid seepärast raadile ja kogukonnale, et nende saadikud Rakweres neid sellele sõjale on meelitanud ja ahwatlenud, sest nemad olewat neile linna kätte lubanud; nende tõotuse peale olla nemad sinna tulnud. Aga küllap Tallinna raat ja kogukond teadsid seda wist paremini. Peale selle kirjutas Hinrik Boussman ühe salajase kirja linna oma sõpradele ja kälimeestele, kus ta üsna ustawasti teadustas, et Wiiburi rajal rootslase ja moskwalase wahel sobitust tehakse ja et Rootsi kuningas Tallinna linna moskwalasele tahab anda, et selle läbi Soomemaale jäädawat rahu saada. Sellepärast pidawat tallinlased aegsasti selle poolt olema, enne kui rootslased selle teoks teewad. Seda ei olla tema südamlikust osawõtmisest oma armsa kodulinna wastu neile mitte wõinud ütlemata jätta. Wiimaks, kui kõik wigurid ei tahtnud aidata, püüdsid nad ära minnes Rootsi walitsejate ja Tallinna linna käest waherahu saada, mida neile aga mitte ei antud. Sellepärast langesid wenelased Soomemaale ja Hinrik Boussman langes Harjumaale ja andsid maitsta oma wiha ja tuska neile waestele maadele.
Mis Harjumaa seekord suutis ära kanda.
Wiimaks ei ole ka mitte päris ilmaaegu siin ära tähendada, missugune maa see Liiwimaa on ja mis ta suudab. Sest ehk Harjumaa küll waewalt kaheskümnes osa Liiwimaast on ja mitu korda enne moskwalase poolt laastatud oli, jõudis ometi see üks maapaik nii palju, et ta üle 30.000 mehe wenelasi ja sakslasi, kes kõik ilma armuta sõid, 30 nädalat otsa söögi ja moonaga rikkalikult ära kannatas. Niisama ka Järwa ehk Paide maakond, kus ka mitu tuhat wenelast niisama kaua maal oli, arwamata see, mis waenlased mõnituhat reetäit wilja ja muud wara ära wedasid, ja need mõnituhat pead weiseid ja hobuseid, mis ära wiidi, ja jäi siiski küllalt üle, nõnda et aadlikud ja talupojad ütlesid, et ei tahaks sest kahjust hoolida, kui aga nõnda jääks.
57
