delt ja tornidest mitte ei wõinud üle ära näha. Ja Saksa laewamehed, kes seekord merel olid ja Tallinna tahtsid tulla, jooksid oma laewadega Pakri saarele ja tulid nelipühil maad mööda linna, ja alles pärast nelipühi, kui jää ära oli, tulid nende laewad Tallinna sadamasse.
Shotlaste majapidamine, 1575.
Aastal 1573, augustikuus, tuli kaks lippu shotlasi Rootsimaalt Tallinna, pärast weel mõni lipp, nõnda et neid ratsa- ja jalamehi ja igasugu Shoti peret ligi wiistuhat inimest oli, kes Rootsimaal natuke raha olid saanud, ja niikaua kui raha ulatas, pidasid nad head korda, nõnda et igaüks neid kiitma pidi. Aga kui raha oli ära söödud, siis oli nende hea kord ja kiitus ka otsas, ja hakkasid häda pärast uuesti raha nõudma. Aga et rahaga nii pea mitte nõu ei leitud, siis lubati neile talupoegade käest hobusele ja omale söömist wõtta. Kui neil aga nüüd see woli käes oli, siis wõeti mitte ainult talupojad, waid ka kõik kodanikud ja linna elanikud käsile, aadlist ja mitteaadlist, sest nemad wõtsid mitte ainult aadlilt, kodanikkudelt ja talupoegadelt, mis hobustele ja omale tarwis oli, waid wõtsid kõik nende lahtise wara ja wilja wägise ära, ja mis waesed talupojad ära olid peitnud, seda pidid nad kuulmata waewa ja piina sunnil wälja tooma. Ja et nad linna ees pidid leeris olema ja suuremat hulka mitte kindlusesse ei lastud, siis ei pidanud mitte ainult kodanikkude weised, waid ka kodanikud ise kannatama. Sest ükski kodanik ega elanik, olgu kõrgest ehk madalast seisusest, ei julenud pead wärawast wälja pista, ja keda shotlased kätte said, see pidi oma rahatasku ja weel kuue seljast sinna jätma ja neile saagiks andma. Ja kui mõnel kodanikul oma majatarwituseks sadamast wõi maalt midagi waja oli, siis pidi mõned sõjamehed kaasa wõtma ja seda nagu waenlaste käest wägise tooma. Ülepea ei olnud mitte palju parem kui waenlase piiramine. Wiimaks tahtsid nad walitsejaid lossist ka nagu linna kodanikkegi rööwida ja lasksid ühel lossihärral hobuse all surnuks. Ja kui pärast ka sakslased nägid, et shotlastel kõik hästi läks, hakkasid nemadki nende eeskuju järele käima ja ei olnud peaaegu enam wahet sõbra ja waenlase wahel. Mis kaebamist, ohkamist, ahastamist ja kisendamist tasumise järele waeste talupoegade poolt seal walitsejate wastu oli, kes seda kohuse poolest oleksid pidanud ära hoidma, seda ei jõua rääkida.
70
