suurtükiga kiriku ukse lahti. Seal kaitsid ennast need waesed inimesed wõlwi pealt ja pääsid ära. Aga kõik oma waranduse, mis neil kirikus oli, pidid nad wenelastele saagiks jätma, mis waenlane kõik omale wõttis ja ära wiis.
Kui wenelased ja tatarlased Läänemaalt ära olid läinud, siis oli mõisameeste lugu halb, sest et nad oma reduleeris mitte päewagi rahus paigal ei julenud olla, ja sellepärast soowisid nad wäga waherahu, aga ei teadnud, kuda seda saada. Wiimaks arwasid paremaks, et nii tugewalt kui aga iial jõuawad jälle wälja lähewad ja nõnda ehk wenelast sunniwad neile rahu andma. Ja et Tallinna raadil oma kodanikkude ja talupoegade pärast, kes nüüd pidid heina ja toitu koguma ja oma taliwilja maha tegema, ka rahu wäga tarwilik oli, siis heitis raat mõisameestega ühte, et kõik ühiselt saaksid loodetud rahu maitsta.
Sellepärast, kui nüüd mõisamehed wälja olid läinud ja oma maal Kuimetsas leeri heitnud, saadeti sinna ka kaks Tallinna raehärrat, nimelt Hinrik Klodt ja Herman Luhr, ja seal kirjutasid nad ühel meelel Paide wojewoodale ja taotasid temalt rahu. Kui see wojewooda nende kirja peale pilgates ja irwitades tagasi wastas, siis oli rahu lootus hoopis nurjas.
Kelle peale ei tohi loota.
Sel ajal õpiti Liiwimaal õigesti mõistma prohwet Taanieli sõna, kes ütleb: Ärge oodake abi würstidelt, sest nemad on inimeselapsed ja ei wõi aidata. Sest see on tõesti nõnda, et liiwimaalased sõja hakatusest peale mõnegi isanda ja würsti peale on lootnud ja wäga on eksinud. Lootsid ju paljud Rooma keisri ja Rooma riigi peale, sest et Liiwimaa wanasti Rooma riigi külge oli kuulunud. Ja paljud trööstisid ennast Taani kuningaga, sest et see mõned paigad Liiwimaal omaks kuulutas ja ka iga aasta oma saadikud moskwalase juurde saatis. Paljud lootsid Poola kuninga peale, sest et temagi mõned paigad Liiwimaal omaks kuulutas. Mõned ootasid abi Saksa meistrilt, sest et Liiwimaa Saksa ordule oli kuulunud, ja weel teistelt isandatelt ja würstidelt. Ja kui moskwalane härtsog Magnust trööstis, et ta Liiwimaa kuningaks pidi saama, siis oli tema peaaegu kõigi liiwimaalaste ainus troost ja warjupaik ja mindi hulgakaupa selle isanda poole. Aga Rootsi kuningas ja ühes temaga ta poolemehed, aadlist ja mitteaadlist, olid härtsog Magnuse meeste
78
