wäsinud olid ja kustki poolt wäljapäästmist ei teadnud, moskwalasele alla andma, 9. juulil aastal 1575.
Pärnu langemine ei olnud teistele maadele ja kahele pealinnale, Riiale ja Tallinnale, mitte wähemaks kahjuks kui Tartu kaotus. Ja ehk küll pärnlased wastupanemise poolest ausamini ja õiglasemini oma kohust täitsid kui tartlased, ei ole nad ometi, mis linna ehitustesse ja parandusesse puutub, mitte paremaks pidada. Sest nõndasama kui tartlased oma linna heal ajal wäga wähe ehitasid ja waenu wastu kinnitasid ja ka wähe selle peale mõtlesid, et pärast päikest suur wihm wõis tulla, waid ainult kõrkust, toredust, rikkust ja omakasu taga ajasid, nõnda hoolisid ka pärnlased wäga wähe oma linna kindlustamisest, mitte ainult heal ajal, waid ka kestwa sõja ajal. Ja alles siis, kui waenlane juba tulemas oli ja neile wõõraks tahtis tulla, kirjutasid Tallinnasse wallimeistri ja muude abinõude pärast. Ja kõik, mis seal sõja wastu oli ehitatud, selle olid rootslased ehitanud, siis kui nemad seal walitsesid. Ja suurtükidki, mida seal moskwalase wastu tarwitati, olid Rootsi kuninga omad, mis, kui Pärnu mõisamehed linna äraandlikult ära wõtsid, sinna olid jäänud.
Miks Saare taanlased mitte ei aidanud.
Enne piiramist, wähe aega enne seda, kui suur häda warsti kippus kätte tulema, otsisid Pärnu omad Klaus von Ungerilt, Taani asewalitsejalt Kuressaares, abi ja troosti ja pakkusid ennast Taani krooni alla, kui moskwalase wastu kaitset saawad. Klaus von Ungern wõttis nemad Taani kuninga nimel, aga ilma käsuta, wastu ja tõotas neile abi anda. Seega olid pärnlased lühikest aega Taani all. Aga see oli asjata, sest wenelane oli juba tulemas, ja ehk küll Klaus von Ungern weel pärnlastele head soowis ja tal nõu oli neid aidata, kui palju aga jõuab, ei saanud seda ometi sündida selle tüli pärast, mis Saksi härtsogi Magnuse ja Klaus von Ungeri wahel Muhu saare pärast tõusis. Ja kui nimetatud härtsog Magnus Pärnu piiramise ajal Rootsimaalt Saarde tuli ja Maasilinna kui Rootsi kuninga lääni ära oli wõtnud, sõitis ta ka Muhusse, mis saar wanasti ikka Maasilinna külge kuulus. Ja kui ta sealt Klaus von Ungeri, kes seda Kuressaarele kaitsta tahtis, eest leidis, wõttis ta tema wangi, laskis aga pärast wangist jälle lahti. Selle juures jäid Pärnu omad unustusse.
86
