likult oli Pihkwa tulnud ja ühes tahtis sõtta minna. Siis hoiatati tallinlasi igale poolt, et nad hästi ette waataksid, sest suurwürst tahtwat neid suurest wihast jälle piirama tulla ja ise isiklikult oma õnne Tallinna kallal teist korda katsuda. See moskwalase sõjawalmistus ja heade sõprade hoiatus tegi Tallinnas jälle suurt muret ja meelenukrust. Ja ehk nad küll meelt ei heitnud, andis asi ometi mõtelda, et nad kaks wihast ja rasket piiramist ja kiusatust ühel aastal pidid ära kandma. Ja igaüks oli kindel, et see wägew käik otsekohe Tallinna peale läheb, mispärast ka Riia omad naaberlikust kaastundmusest rukkid, püssirohtu ja muud tarbewara tallinlastele kätte saatsid ja osaks andsid ja kindlas arwamises olid, et tallinlased üksi need hädaalused inimesed on. Aga enne kui need head inimesed wastu said waruda, oli see suur õnnetus, ja seesama moskwalase wägi nad üsna maha tallanud, ja mida nad Tallinna linna pärast kartsid, see tuli neile omale üsna ootamata kaela.
Aastal 1577, juulis, langes Moskwa suurwürst Iwan Wasiliewits oma wanema pojaga, wägewa sõjawäega ja moonaga Riia stifti, kus ta mingit wastuseismist ei leidnud ja majad stiftis pea kõik ilma kaitsewäeta ja hoolimata julguse pärast kõigest tarbewarast tühjad ja warumata olid, kuberner ka wastu kõike ootust ja arwamist maal ei tahtnud olla ja tähtsamate kindluste walitsejad ära olid läinud ja mingit abi ega troosti rutuga näha ei olnud ja rahwas ka terwel maal arg ja kartlik oli. Siis läks suurwürst, kes aja omale õigesti oli walmis waadanud, esiteks Marienhusi maja alla ja sai selle kohe kätte, ja läks sealt edasi Lutsi ja Rositi alla, laskis Lutse maja natukene ja sai ta 26., Rositi aga 30. juulil allaandmise läbi kätte. Ja ehk suurwürst küll aadlikkudele ja teistele, kes seal kaitsewäes olid, ühes nende waraga waba äramineku tõotas, ei pidanud ta seda siiski mitte, waid wiis nad kõik ühes naiste, neitsite ja lastega wangis ära Pihkwa.
Pärast seda läks ta edasi Dunenborki, laskis selle all natukene, ja et seal muidu rahwast wähe oli, sai ta selle 11. augustil allaandmise teel kätte ja lubas poolakatele ja sakslastele, kes seal majas olid olnud, waba äramineku.
Siis kirjutas härtsog Magnus Krütsborgi, Kokenhusi, Ascheradi, Lennewardi, Schwanenborgi omadele ja weel teistele, et kui nad mitte oma isamaad ühes naiste ja lastega ei taha kaotada wõi et neid igawesse orjusesse ja teenistusse ära ei wiidaks,
111
