Eeskõne Liiwimaa kroonika neljandale osale.
Kuningliku Tallinna linna austatud, lugupeetud ja kõrgestõppinud purmeistritele ja raatmannidele ja austatud eltermannidele ja wanematele ja kõigile kodanikkudele kõigist kolmest kildist, minu käskijatele ja suurearmulikkudele härradele ja headele sõpradele.
Aulikud, lugupeetud, kõrgestõppinud ja targad, aulikud, nimekad ja ettenägijad, käskijad ja suurestarmulikud härrad ja head sõbrad! Peale selle, kui ma aastal 1573 ühe lihtsa ja kohtlase Liiwimaa kroonika wälja saatsin, mis sellepärast sündis, et mina oma ette kedagi teist leida ei wõinud, kelle kätte ma selle töö ja mure ennemini kui iseenesele oleksin usaldanud ja et see ka kõigile liiwimaalastele igawene häbi ja õud oleks olnud, kui need lood, mis Liiwimaa muutuses on sündinud, mitte korrapärast kirja ei oleks pandud, waid unustusse oleksid jäänud, mispärast siis mina mõne hea inimese tungimisele järele andsin seda tegema, aga mitte ei oleks arwanud, et seda mõned, kes ise mulle seda nõu andsid, nii wäga pahaks pidid panema, nagu ma seda nüüd küll tunda olen saanud. Selleks wastumeeleks ei wõi ühtki muud põhjust leida, kui et ma Liiwimaa armetutest asjadest mitte niisugust juturaamatut igamehe lõbuks ei ole kirjutanud, kust nad oma wiina- ja õllelauas natuke ajawiidet saaksid. Mõned on ka ütelnud: „Mis on õpetajatel asja ilmlikkude lugudega tegemist teha?“ miska need inimesed siis oma suurt mõistmata meelt ilmutawad ja mitte ei tea, mis õpetaja amet on: Nimelt Jumala imetegusid, karistust ja armu mitte ainult suusõnal, waid ka kirjalikult rahwa ees kuulutada, nagu seda küll paljugi piiskoppisid, superinten-
117
