ja meister olid ühe osa eestlasi sõna kuulma saanud, läksid nad jälle rõõmsalt Riiga tagasi. Ja kui nad sinna olid jõudnud, olid järwlased ühes saarlastega, kes neile olid appi tulnud, jälle liikumas. Seepeale läksid härtsog Albrecht ja meister Volquin jälle wälja ja tulid Järwamaale, kus nad ka saarlased eest leidsid, ja sündis jälle suur taplus Kandle wäljal, kus palju paganaid maha löödi ja ka mõned kristlased. Siis oli mõni aeg rahu ja härtsog Albrecht reisis jälle Saksimaale, kui oli palju rüütlikka tegusid Liiwimaal teinud.
Volquin wõidab Tallinna.
Kui nüüd meister Volquin oma orduga Liiwimaal hakkas wägewaks saama, ei olnud see taanlastele Tallinnas mitte hästi meelt mööda. Sellepärast sepitsesid nad, kuda wõiks teha, et meister rahul peatama jääks, nõnda et nemad ise maad omale wõidaksid ja oma jalad Liiwimaal kaugemale tõstaksid. Et neil Tallinna linn kindlustatud oli ja neil ka wägew kuningas oli, kes neid küll wõis ära päästa, mõtlesid nad niisuguse kawaluse, et nad wale saadiku, nagu tuleks ta paawstilt, meistri juurde läkitasid, kes meistrile paawsti poolt pidi teada andma, et tema pidada ennast rahul hoidma ja paganaid edaspidi mitte enam tülitama ega kimbutama, ehk olgu siis, et paganad kristlaste maadesse langewad ja seal kahju teewad. Selle saadiku pärast oli meister ja kõik ristirahwas Riias üsna kohkunud ja kurwastatud ja ei teadnud, kuda seda mõista, sest et paawst ise selle ordu oli asutanud ja kinnitanud ja oli temale lubanud, et nad kõik, mis paganatelt ära wõidawad, wabalt omaks pidid pidama ja igaweseks ajaks kui wabad pärishärrad walitsema. Aga kui märgati, et saadikuga asi mitte õige ei olnud, siis saadeti ta nõnda minema, et tal mitte enam himu ei olnud teist korda tulla. See sundis meister Volquini taanlaste käest Tallinna lossi ühes linnaga ning kõigi sinna kuuluwate maadega ära wõtma, mis siis ka sündis. Kui nüüd meister Volquin Taani walitsusest oli wõidu saanud, ehitas ta Tallinna kõwa kiwist lossi kõrgete müüride ja tornidega, nagu see weel tänapäew silma ees näha on.
Tartu wõitmine 1230.
Selsamal ajal oli Tartu loss, mida wenelased oma keeles Juriowgerod’iks nimetawad, ühes ümberkaudse maaga alles wenelaste käes. Ja kui kristlased ka korra oma õnne tema kallal olid
24
