kasid tema orduwennad wastu kõike õigust ja kohut tema meistriametist ära, wõtsid tema Helmes wangi ja wiisid Wõndu, kus ta wangihoonesse pidi surema, mispeale suur wits ja karistus Liiwimaa üle tuli.
Bernhart von der Borch, 39. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1477—1486.
Aastal 1477 sai Bernhart von der Borch Liiwimaa meistriks. Wenelastega sõjajalale sattudes walmistas see meister ennast nende wastu ja ajas sadatuhat meest wäljamaa ja oma maa sõjamehi ning talupoegi ühe korraga jalale ja läks selle wäega Wenemaale, käis wägewasti läbi maa, põletas Pihkwa eeslinna maha ja ei saanud midagi enam ära teha.
Kui ta nüüd jälle Wenemaalt tagasi oli tulnud, siis tulid wenelased jälle temale Liiwimaale järele ja möllasid ning mässasid siin weel koledamini kui tema Wenemaal oli teinud ja põletasid Wiljandi ja Tarwastu maakonna ühes alewiga üsna paljaks ja lõid palju rahwast maha ja wõtsid wangi ilma wähemagi wastupanekuta, ja wõtsid palju kellasid kirikutest ja wiisid ühes muu rööwiwaraga Liiwimaalt ära. Siin läks Saalomoni tarkusesõna täide, kus ta ütleb: „Mees ja hobu walmistawad wõitlusele, aga wõit tuleb Issandalt.“ Seda nähti ka selle meistri juures. Sest ehk ta küll, nagu enne öeldud, nii suure wäe rahwast wenelase wastu jalule ajas, nagu seda ükski meister enne ega pärast teda iial ei ole teinud, wõis ta siiski temaga wäga wähe ära teha.
Aastal 1479 wõttis Iwan Wassiljewitsh, esimene seda nime, Moskwa suurwürst, wägewa Nowgardi würstiriigi ühes linnaga oma walitsuse alla, mis enne iseseisew riik oli olnud. Aga pärast selle linna ja Nowgardi riigi ärawõtmist laskis suurwürst Moskwa wiisi ja kommet mööda kõik wanad elanikud ühes naiste ja lastega ära wiia ja teistesse Moskwa maadesse ja linnadesse laiali pillata ja ära jagada, ja Nowgardi linna laskis jälle uut kõhna rahwast sisse tuua.
Selle meistri walitsuse ajal ehitas Simon von der Borch, Tallinna piiskopp, endine Hildesheimi toomehärra, meistri lellepoeg, piiskoplikud majad Porkuni ja Kiwiloo ja suurendas ja parandas kaunisti Tallinna piiskopkonda.
51
