Esiteks, kui aadlikud pulmad tulemas olid, siis kutsuti weerand aastat enne seda aadel enamasti kõigist Liiwimaa maadest ühte linna ehk alewisse, kus pulmad pidid peetama. Ja ehk küll aadli mõisad Liiwimaal wäga suured on, on nad siiski nende suurte kogude tarwis liiga pisikesed, mispärast nad oma pulmad ikka linnades ja suurtes alewites pidasid, kus suured kildimajad niisuguste pidude wastu ehitud on. Ka ei saanud neile ühe linna pasunatest ja pillimeestest küll, waid tellisid sinna juurde weel walitsewa würsti sõjatrummid ja teiste linnade pasunad. Ja kui nüüd pruut ja peigmees ühes kutsutud wõõrastega kõik päral olid, siis walmistati laupäewal enne seda kõigele kogule tore pidusöök ja õhtusöömaaeg. Aga enne seda söömaaega ratsutas kõik kogu kahes hulgas, üks peiu poolt, teine pruudi poolt, suure toredusega wälja, kus suured ja rasked täkud ja erksad ratsud, kuldkeedega ja suletuttidega ja muu ehtega ehitud, all pidid hüppama ja tantsima, kellest üks ainus üle üheksa sälitise rukkid maksis ja mikski muuks tarwitada ei olnud kui seesuguseks uhkustuseks. Ja kui nad wäljas üheskoos olid, siis pidas üks aadlimees, kes kõige wanemaid oli, kõne ja tänas kõiki kogu ülemaid ja alamaid, et nad peiule ja pruudile on au teinud ja tulnud, ja palus sealjuures sõbralikult, et nad seda kristlikku pulma kõige rõõmuga kunni lõpuni peaksid. Ja kui kellelgi wahest kellegagi wana wiha ja wingu on, see ärgu seda siin meele tuletagu. Ja kes nüüd walmis on seda tegema, see tõstku selle tõotuseks käsi üles. Siis tõstsid kõik oma käed püsti ja tõotasid ja pidasid seda niikaua kui õlut mehesse sai. Peale seda läksid jälle linna sõjatrummide ja pasunatega, suure püssilaskmise ja käraga, nagu oleksid mõne wägewa lahingu löönud wõi kindluse wõtnud. Ja kui jälle linna tulid, pidid nad läbi terwe linna ja kilditoast kaks korda edasi-tagasi mööda ratsutama, kus pruut terwe naistewäega, pärli- ja kulla- ja kullatud ehetega ja kõrge krooniga nõnda ehitud, et ta selle raske koorma all waewalt suutis jalal seista ja ratsanikka kõrgelt kilditoa künniselt pidi pealt waatama. Wiimaks läksid need mõlemad hulgad lahku ja näitasid terwes linnas igas uulitsas ajades ja kihutades oma rüütlikunsti. Siis läks igaüks oma häärberisse, wõttis saapad ja kannused maha ja läks kildituppa ja lõbustas ennast seal kunni keskööni. Järgmisel pühapäewal saadeti peigmees ja pruut sõjatrummide ja pasunatega ja suurte küünalde ja tõrwikutega wäga suure toredusega kiriku, kus organistid ja kantrid, mitte ilma kinkideta,
67
