ja waeste, mõistmata hingede õnne ja head. Aga kui esimesed wagad ja truud piiskopid ja nendega ühes esimesed Saksa ordu meistrid Liiwimaal esimesest ja kõige raskemast tööst olid üle saanud ja oma järeltulijatele suured maad, kindlad lossid ja linnad kätte muretsenud ja ka waestele mõistmata paganatele oma jagu Jumala tundmist õpetanud ses lootuses, et nende järeltulijad nende eeskuju järele, nagu truude piiskoppide ja walitsejate kohus, niisama ka ainult Jumala au ja waeste mõistmata liiwimaalaste hingeõnnistust ja head käekäiku meeles peawad ja edasi aitawad — sest nemad ei olnud weel täielikult Jumala tundmisele õpetatud — siis leiti sellest suur puudus olewat. Sest mõned pärastised Riia ja Tartu peapiiskopid ja weel teisi piiskoppisid Liiwimaal, ka mõned pärastised Saksa ordu meistrid Liiwimaal unustasid kergesti oma eelkäijate hea eeskuju ja oma Jumalast seatud ameti ja algasid isekeskis ilmaaegseid sõdasid, nõnda et mõned peapiiskopid mõlemast stiftist, Riiast kui ka Tartust, uskmata wenelased ja leedulased neil aegadel Liiwimaa Saksa ordu wastu appi kutsusid ja jalule ajasid. Ja seda sisemist tüli ja sõda piiskoppide ja ordu wahel tehti sagedasti mitte millestki muust põhjusest kui ainult ajaliku au, ülema wõimu ja aupaistuse pärast. Sest nimelt, et piiskopiseisus kõige wanem oli maal ja orduhärrad ja -meistrid, kes hakatuses ainult piiskopi kutsutud olid, nüüd aga wanematele üle pea olid tõusnud ja ülema wõimu ja au nende üle oma kätte olid saanud, siis oli alatine wõidukius, kadedus ja salajane wiha nende wahel, mispärast nad sagedasti, Liiwimaa maadele suureks tuntawaks kahjuks ja hukatuseks, üksteisega sõjajalale sattusid. Siis jäi Jumala au ja hoolitsemine kirikute ja koolide eest unustusse, lihtsatele ja mõistmata Liiwimaa talupoegadele ei antud õpetust Jumala tundmises enam edasi, mis siis Jumala wiha mitte wähe ei äratanud. See oli umbes keskmine aeg Liiwimaa walitsuses kunni wägewa isanda Wolter von Plettenbergini, kelle ajal Liiwimaa walitsuse lõpp ligi jõudis. Sest kui see aulik meister suure õnne ja wõidu sai moskwalase wastu ja tema Pihkwa juures ära wõitis ning seeläbi pikaaegse rahu sai ja ka puhas, õndsakstegew püha Ewangeeliumi õpetus tema walitsuse ajal Liiwimaal peale hakkas, siis külwas saadan pika rahu ja puhkuse ajal Jumala sõna puhta seemne sekka ka igasugu umbrohtu, nagu lihalikku julgust, ülbust, kõrkust, toredust, prassimist ja muid suuri pattusid ja orjusi, niihästi walitsejate kui ka alamate seas ja Liiwimaa priius ja omawoli oli walitsejate ja
8
