nagu vajaks kõigeväeline, kelle armu nad tunnustasid, nende alandlikku tunnistust veel kauemaks siin maa peal ja nagu oleks ta pilgu alla heitnud, et anda ookeanile märku: „Sina ei pea mitte.“ Nende pääsemine häiriks mind seletamatu imesündmusena, kui ma ei teaks, milline sitkus võib olla vanal raual, sama sitkus mõnikord, nagu vaimul mõnes inimeses, keda kohtame ajuti juba varjuks muutununa, kuid kes siiski veel paneb eluraskustele vastu. Ka pole minu arvates vähem ime kahe tüürimehe talitusviis selle kahekümne minuti jooksul. Nad olid teiste pärismaalaste hulgas Adenist pärale toodud, et anda juurdlusel oma tunnistus. Üks neist, kes võitles suure pelglikkusega, oli alles sootuks noor ja paistis oma sileda kollase ja sõbraliku näoga tõelikkusest isegi nooremana. Ma mäletan veel väga hästi, kuidas Brierly temalt tõlgi abil küsis, mis ta küll tol korral mõtles, millele tõik lühikese kõnelemise järele vastas, pöördudes tähtsa näoga kohtukoja poole:
„„Tema ütleb, et tema ei mõelnud midagi.“
„Teine, kel kannatlikud pilgutavad silmad ja sinine puuvillane taskurätik, mis paljust pesemisest pleekinud ja toreda sõlmega tema hallidele juustele seotud, nägu koledalt lohku vajunud, pruun nahk kortsudevõrgu tõttu nagu tumedamaks tõmbunud — see teine seletas, et temal oli aimdus mingist halvast asjast, mis tabanud laeva, kuid polnud ju mingit käsku; tema ei mäletanud ühtegi käsku; miks pidi ta siis tüürirattalt lahkuma? Järgnevaile küsimusile vastates kehitas ta oma kõhnu õlgu ja kinnitas, temal polevat kunagi mõte tõusnud, et valged võiksid surmahirmu pärast laevalt lahkuda, ta ei uskuvat seda praegugi. Lahkumiseks pidid olema mingid salajased põhjused. Asjatundlikult raputas ta oma vana pead. Ahaa! salajased põhjused. Tema olevat mees, kel suured kogemused ja ta soovivat sellele valgele isandale teatada — ta pöördus Brierly poole, kes ei tõstnud pead — et tema on hulga aastate jooksul merel valgeid teenides omandanud tead-
