kõla. Paat oli klaar. Alles siis pöördus ta ümber, et vaadata — alles siis. Kuid ta jäi oma paigale — ta jäi paigale. Ta tahtis, et ma teaksin, tema jäänud paigale; et temal polnud midagi ühist nende teistega — kel oli vasar. Ei midagi! On enam kui tõenäolik, et tema tundis enese teistest lahutatuna ruumiga, millest polnud võimalik üle saada, takistusega, millest polnud võimalik jagu saada, põhjatu kuristikuga. Tema oli neist nii kaugel, kui üldse võimalik — kogu laeva laiuse.
„Tema jalad olid kinnitatud sellele kaugele paigale, tema silmad teiste segasele, üheskoos küürutavale ja üldises hirmumarus imelikult rähklevate rühmale. Käsilamp, mis kinnitatud posti külge sillal väikese laua kohal — Patna’l puudus kaardiruum — heitis valgust nende töötavaile õlgadele, nende kumeraile, võpatavaile selgadele. Nad lükkasid paati kaarepuust; nad lükkasid ta välja pimedusse; nad lükkasid ainult ja ei vaadanud enam Jimi poole tagasi. Nemad olid jätnud ta saatuse hooleks, nagu oleks ta tõepoolest liig kaugel, liig lootusetult neist eraldatud, kui et raisata temale mõni liigutav sõna, pilk või märk. Neil polnud põrmugi aega vaadata tagasi tema passiivsele kangelasmeelele, tunda tema keeldumise torget. Paat oli raske; nad lükkasid teda kõigest jõust, ilma et oleksid suutnud veel ainustki julgustavat sõna lausuda: kuid hirmutorm, mis paiskas nende endavalitsuse kui aganad tuules laiali, muutis nende pingutused mingiks lollimänguks, nagu kohane veiderdajaile kuski jandis. Nad lükkasid kätega ja peadega, nad lükkasid oma kalli elu pärast kogu kehade raskusega, nad lükkasid kogu oma hinge jõuga — kuid vaevalt oli neil õnnestunud tõugata esitääv teevetist klaariks, kui nad kõik nagu üldisel käsul lasksid lahti ja tormasid nagu üks mees paati. Loomulikuks tulemuseks oli, et see langes järsku tagasi ja tõukas nad üksteise vastu. Nad seisid natuke aega jahmatunult, vahetades ägedal sosinal kõiki meeldetulnud sõimusõnu, ja hakkasid siis uuesti peale. Nõnda
106
