les ta, naelutades mu toolitoe külge kohutava ainitise pilguga. „Kaheksasada elavat inimest, ja nad lõugasid ühe laiba järgi, et seda alla saada ja päästa. „Hüppa, George! Hüppa! Oo, hüppa!“ Mina seisin sealsamas, käsi teevetil. Ma olin üsna rahulik. Pimedus oli muutunud süsimustaks. Polnud võimalik näha taevast ega merd. Ma kuulsin paadi laevakülje vastu löövat pumm, pumm ja ei mingit muud häält üürikeseks, kuid laev minu jalge all oli täis kõnekõma. Äkki kapten karjus: „Mein Gott! Torm! Torm! Tõugake eemale!“ Tuule esimesel puhangul ja vihma esimesel sahinal nad karjusid: „Hüppa, George! Me võtame su vastu, hüppa!“ Laev hakkas pikkamisi vajuma; vihm pühkis temast üle murdlainena; mul lendas müts peast; hingus suruti mul kurku tagasi. Nagu oleksin torni otsas, ma kuulsin uuesti karjumist: „Geo-o-orge! Hüppa ometi!“ Laev vajus mu jalge all, nina ees…“
„Ta tõstis käe mõtlikult näole, kus sõrmed tegid näppivaid liigutusi, nagu tüütaks teda ämblikuvõrk, ja pärast ta vahtis endale pihku umbes pool sekundit, ennekui pahvatas:
„„Mina hüppasin…“ Ta peatus, pööras silmad kõrvale… „Vähemalt näib nii,“ lisas ta juurde.
„Tema selged sinised silmad pöördusid minu poole haledakstegeval pilgul ja kuna ma temale, kes seisis minu ees keeletult segasena ja häbistatuna, otsa vaatasin, valdas mind alistuva tarkuse nukrus, millesse segunes abitult pealtvaatava vana inimese huumorikas ja sügav kaastundmus lapsiku õnnetuse vastu.
„„Paistab tõesti nõnda,“ pomisesin mina.
„„Mina ei teadnud sellest midagi, kuni vaatasin üles,“ seletas tema tõttavalt. Ja see on võimalik. Teda pidi kuulama nagu väikest poissi, kes hädas. Tema ei teadnud. Kuidagi oli see sündinud. See ei sündivat enam kunagi uuesti. Tema oli kukkunud osalt kellegi peale, osalt istepingile. Tal oli tundmus, nagu peaksid tema pahempoolsed küljekondid kõik katki olema;
112
